Venemaalt Eestisse õppima tulnud tudeng: minu jaoks tähendab EBS soovide täitumise tee algust
Kell on 11:00 ja ma sisenen suurde loenguruumi. Mis ootab mind siin ees? Peaaegu täielik vaikus! Ja See ongi kõik! Kõik pabistavad ja ei räägi suurt midagi. Tudengid üle terve maailma tulevad Estonian Business School’i, et alustada oma akadeemilist karjääri. Mina olen üks nendest. 30. augustil ei tundnud veel mitte keegi üksteist, me olime täiesti võõrad. Tänaseks päevaks aga oleme muutumas suureks perekonnaks ja seda täiesti erinevate liimetega, kes kõik on huvitavad ja veetlevad inimesed. Jätkakem nüüd aga algusest.
Orienteeriumise päev polnud tõesti selline nagu ma olin ette kujutanud. Arvasin alati, et miski ei saa olla igavam kui organisatoorsed teemad, aga see pole EBS’i stiil. Meil oli juba esimesel päeval ülikoolis väga tore. Meile tehti väga võimas tutvustus, mis andis vihje, et ees seisev tudengielu saab olema mitmekesine ja rõõmuküllane.
Kuna hakkame õppima tähtsaid aineid nagu ökonoomika, turundus ja ärikeeled, siis peame kõvasti tööd tegema. Aga see on kõigest ainekava. Tegelikkuses on meil ka palju meelelahutusüritusi ja kooliväliseid tegevusi, millest osa võtta. Pärast kogunemist oli meil ka ringkäik ülikoolilinnakus, ja ka see oli väga lõbus. Jah, tundub nagu hoone poleks üldse suur, aga tegelikult tundub see olevat nagu väike Sigatüüka nõiakool (just nagu Harry Potteri loos). Mõned meist ei suuda siiani mõista, millised trepid viivad raamatukokku.
Rääkides avatseremooniast suures rahvusraamatukogu saalis, siis see oli väga ametlik ja peen. Kui koor laulis „Gaudeamus Igitur“, mõistsin päriselt, et mu ülikoolielu on alanud. Mida see meile kõigile annab? Mida on sel meile varuks? Keegi ei tea. Kuid mida tean kindlalt? Minu jaoks tähendab EBS soovide täitumise tee algust.
