Vere kutse kohustab

Mulle meeldib Loits. Väga meeldib. Eestis pole teist bändi, mis teeks nii selge ideoloogiaga rahvuslikku ja meeliköitvat raskemuusikat. Loitsu kontserdil hüplevad lava ees nii kiilaks aetud peaga neonatsid kui ka karvakasvanud hevimetallistid. Loitsu mängitakse raadios, lastakse “Hoia ja keela” saates ja arvustatakse ajalehtede kultuurikülgedel.

Ometi ei saa ma praegusel Sammaste Ajastul jätta raugalikult pead vangutamata, mõeldes selle bändi juba nimetet ideoloogiale. Kas vere kutse kohustab just selleks?

Mind paneb imestama see, kui pealiskaudselt on sellesse konkreetsesse bändi seni suhtunud kohalik meedia, keskenduses vaid muusikale ja rahvuslikkusele ning jättes kahe silma vahele kasvõi sellise nüansi, nagu see, et bänd tahtis anda välja EP-d USA labeli “Schwarze MaSSenvernichtung” alt. Või selle, et Eesti bänd on oma albumi germaani keeli “Legion Estlandiks” nimetanud.

Teeme väikese põike ajalukku. 700 aastat orjasid eesti talupojad saksa paruneid. Esimeses maailmasõjas püüdsid sakslased “für Kaiser, Gott und Vaterland” maailma valitsejateks saada ja selles pidid osalema ka eesti mehed. Teises ilmasõjas püüdis ühe testikaaliga Austria kunstnik Saksamaad teha Tuhandeaastase Rahuriigi valitsejaks, mis hõlmanuks kogu maailma. Ka selleks sunniti eesti mehi kaasa aitama ja oma verd valama.

Siis aga järgnes 50 aastat Nõukogude okupatsiooni. Ning pärast seda kui Eesti taasiseseisvus, leidsid mõned noored eesti mehed, et Saksa Asi oli ikkagi õigem. Nad panid selga esseslaste pluusid, plaadikaanele ruunimütsiga Saksa halastajaõe pildi ja koduleheküljele hulga fotosid eestlastest, kes kangelaslikult teenisid Adolf Hitlerit ja valasid oma verd Suursaksamaa eest.

Olgu, see kõik on vaieldav. Pisikesel Eestil ei olnud erilist valikut, suurriigid sundisid kas ühel või teisel moel, otseselt või kaudselt, meie mehi ühel või teisel pool võitlema. Mida mina tahan küsida, on see, et miks on Loits heroiseerimiseks valinud just need mehed, kes teenisid Eesti Leegionis? Vapraid eesti mehi sõdis mõlemal pool ja nii ühed kui teised olid määratud kaotama. See oli eestlaste jaoks lootusetu võitlus. Kui kedagi esile tõsta, siis Eestlasi, sõltumata sellest, kas leegionäre või punaarmeelasi. Loits on aga valinud teise tee.

Olid Auschwitz ja Gulag, Sõrve säär ja Sinimäed… Olid mehed, kes võitlesid võiduta võitlust. Ja on Loits, kes ühest küljest laulab “see maa on koduks mulle” ning teisalt rögiseb “TEUFELS AUGE, MOND MIT UNS!”.

“Igatahes tasuks Loitsu kriitikutel meeles pidada, et muusika, mis teatavasti tuleb südamest, ei ole kuiv politoloogiatraktaat ja seda pole mingit mõtet sellest vaatenurgast hinnata. Diskussioon teemal “rahvusluse head ja vead” on siinkohal lihtsalt üleliigne ja ebaoluline.” (Dunkelheit, vt www.hardrockclub.ee)

Ma ei püüa maha teha rahvuslust ega Loitsu ennast. Püüan vaid öelda, et rahvusluse mõiste on märksa laiem, kui Loits seda näeb. Vere kutse kohustab enamaks.