Kuidas rannarõivad on muutunud?

Mart Sanderi "Antiigiraport" tegi huvitava ülevaate sellest, kuidas rannarõivad on viimase saja aasta jooksul arenenud - või täpsemalt, kahanenud.

Meeste rannarõivastus on viimase saja aasta jooksul muutunud üsna vähe. Mees on alati kümmeldes võinud näidata, mida tal näidata on – sündsuse piires, muidugi. Naiste rannarõivad, samas, on viimase saja aasta jooksul päris kõvasti muutunud.

Sada aastat tagasi oli daamide vallatu sportimine, sealhulgas kümblemine, juba väga levinud. Kuid endiselt mitte päikese võtmine. Kümbluskostüümid olid küll tunduvalt julgemad kui XIX sajandil, kuid pidid daame siiski kaitsma liigse päikese – ning liigselt huvitatud pilkude eest. Muuseas, kümblus seisnes toona valdavalt põlvini vees seismises.

VAATA VIDEOT:

Julge kümblus

Pärast esimest maailmasõda muutus suhtumine rannamõnudesse julgemaks – nagu ka daamide suhtumine enese näitamisse. 1918. aasta suurelt rannakostüümide paraadilt näeme, et ehkki tegu on ikka veel rohkem kleitide kui tänapäeva mõistes päevitusriietega, on vähemalt varukad lõplikult kadunud. Ka kümlbus on muutunud julgemaks.

90 aastat tagasi, aastal 1923, olid rannarõivad müüv bisnes. Kleitide asemel hakati eelistama lühikesi pükse või kaheosalist trikood. Suureks moeks said päevavarjud ja kummist ujumismütsid.

20.aastate lõpuks oli trikoo ennast kinnistanud kui randade ainuvalitseja. Päevitamine muutus ajastu nõudmiseks ja pruuni jumet üritati saavutada nii päevituskreemide kui kõrgustikpäikese ehk solaariumisessioonidega.

Naba olgu kaetud!

30.aastate suurmoeks said daamide pükskostüümid. Armastati nii pikki kui lühikesi pükse ja sportlikke maikasärke. Esmakordselt näeme selles moefilmis ka kaheosalist päevituskostüümi – tingimusel, et kaetud on daami naba. Moedemonstratsioonid olid ajastu armastatud meelelahutus.

80 aastat tagasi, aastal 1933, on valitsevaks ikka veel trikoo, mida aga hakatakse kõikvõimalikult disainima. Hakatakse kasutama sünteetilisi materjale.

30.aastate keskpaik oli luksuse ja meelelahutuse kuldaeg. Rannamoode hakati disainima ka lastele. Pärast majanduskriisi aastaid pöörati suurt tähelepanu jõukuse näitamisele ning maha ei jäänud ka rannariided, mis muutusid väga värvikateks. Täispuhutav rannapall daami käevangus rõhutas tema sportlikkust.

30.aastate lõpul jõudis rannarõivastus ka kõrgmoe lavadele. Suurejoonelised moedemonstratsioonid näitasid haut couture’i moeloojate fantaasiat ja panustasid palju uudsetele materjalidele, nagu plastik ning nailon. Ikka veel oli nii randades kui Hollywoodi filmides reegliks, et katmata naba neis ei näe.

Vallatu tukake ujumismütsil

Vahetult enne II Maailmasõja algust oli kaheosaline päevituskomplekt endale eluõiguse võitnud. Trikood aga panustasid sellele, et neid võib huvitavaks muuta erineva disainiga. Fantaasiaküllased moeloojad lõid rannarõivaid, mis kõlbasid nii plääžile kui ka tantsusaali. Näeme, et kaheosalised komplektid ületavad populaarsuselt ühes tükis trikoo.

Ametlikes moefilmides kehtis ikka veel kaetud naba reegel. Kuid tegelikkus oli sageli palju julgem. 1939.aasta amatöörfilmis näeme kaunitare, kelle päevitusriietus on isegi tänapäeva mõistes päris julge. Mõni daamidest näib veel häbenevad kas läbipaistvat rinnahoidjat või pisut liigset kehakaalu, kuid ülejäänud tunnevad ennast vabalt ning võivad uhkustada peaaegu 100% päevituse ja moeteadlikkusega. Mõeldi välja ka kavalusi: et ka soengut säästva kummimütsiga veetlevam välja näha, toodeti ka sellised mudeleid, kuhu vallatu tukake oli juba külge õmmeldud.

1946.aastal hüppasid areenile bikiniid ning rannarõivastus sai oma tänase näo.

„Antiigiraport“ on Mart Sanderi igapühapäevane ajaloolõik TV3 „Seitsmestes uudistes“.