Kuna maailm on digitaliseerunud ja kool ei jõua digiuuendustega alati kaasas käia, pole informaatika õpetamine enam oluline ega ka huvitav – mitmel puhul nii tundub.

Informaatikat õpetatakse eraldi õppeainena vähem kui pooltes Eesti koolides, ainet seostatakse kitsalt kontoritarkvara kasutama õppimisega – mis on lihtsalt tüütu – või hoopis programmeerimisega, millest peaksid huvituma ainult arvutinohikust poisikesed. Järgnevalt vaatame aga neile ja teistele müütidele teravalt silma.

1. Üle maailma on levinud arvamus, et Eestis õpetatakse kõiki lapsi alates esimesest klassist kohustuslikus korras programmeerima

Eesti maine on maailma ühe juhtiva digiriigina väga tugev. Levinud on teadmine, et Eesti on riik, kus juba algklassides tuleb kõigil õppida programmeerimist. Eesti esindajaid on kaasatud erinevatesse ekspertgruppidesse ja projektikonsortsiumidesse üle maailma, et õppida meie kogemustest programmeerimise õpetamisel. Tegelikkuses ei maini Eesti põhikooli riiklik õppekava programmeerimist poole sõnagagi.

Libauudisena liikvele läinud info kohustuslikust programmeerimisõppest sai alguse seitsme aasta eest, kui üks tuntud IT-ajakirjanik tõlgendas valesti Tiigrihüppe Sihtasutuse pressiteadet Progetiigri õpetajakoolituse kohta. Uudis levis suure mõjuga kanalitesse nagu BBC, Financial Times, Forbes, Wired ja võimendus mitmekordselt. See teenimatu maine on saatnud meid juba mitu aastat ja ei näita vaibumise märke.

Eestil on nüüd kaks võimalust: kas hakata tegelema Eestile positiivset aurat pakkuva valeuudise ümberlükkamisega või hakata jõudumööda kooli sellele mainele vastavaks kohandama. Seda viimast teed on paljud Eesti koolid omal algatusel läinud, käivitades robootika- ja arvutiringe ning lõimides mängulist programmeerimist algklasside ainetundidesse.

Üha enam koole toob õppekavasse tagasi ka informaatika eraldi õppeainena, seda ajakohastatud sisuga. Niisugust suunda toetavad ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) eestvedamisel koostatavad uued informaatika ainekavad nii põhikoolile kui ka gümnaasiumile ning lähikuudel valmiv põhikooli informaatika õpik.

2. Informaatika eraldi õppeainena pole koolis vajalik

Üldlevinud arvamuse kohaselt on kooliinformaatika sisu juba aastakümneid olnud peamiselt Wordi ja Exceli kasutama õppimine, harvem ka programmeerimine. Tegelikkuses on koolilõpetajale vajalikud digipädevused oluliselt laiemad; nii kõrgkoolide kui ka tööandjate ootused nende oskuste osas muutuvad pidevalt.

Mõne aasta eest tegi ITL kampaaniat “Kõik on IT”. Selles loosungis peitub sügav tõde. Infotehnoloogia on muutunud osaks tänapäevasest töökeskkonnast, digipädevaid töötajaid on vaja mitte üksnes IT-sektoris. Lisaks e-teenuste ja tarkvaralahenduste arendajatele on vaja ka nende teenuste “tarku tellijaid”, juurutajaid, õpetajaid, parendajaid, otsustajaid nii rahanduse, tervise, hariduse, keskkonna, logistika kui ka loomemajanduse valdkondades.

Selleks, et valmistada gümnaasiumi lõpetajad ette erinevateks IT-ga seonduvateks ametiteks tuleviku tööturul, pakub uus gümnaasiumi informaatika ainekava (koodnimega DigiTaru) õpilastele võimalust osaleda reaalses tarkvaraarendusprojektis kas programmeerija, disaineri, testija või projektijuhi rollis.

11. klassis moodustatakse nendes rollides eelnevalt koolitust saanud õpilastest arendustiimid, mis hakkavad koostöös looma innovaatilist nutirakenduse prototüüpi, mis aitab muuta elu mugavamaks. Kuigi igale tiimiliikmele ei tagata projekti tulemusena programmeerimisoskusi, kogeb igaüks tarkvaraarenduse ja teenusedisaini protsessi.

Kuna õpilastel on õigus valida projektile teema nii asjade interneti, nutikodu, digimeedia kui ka virtuaalreaalsuse valdkonnast, muudab see informaatikaõpetaja rolli ja ootusi tema pädevustele. Kui varem oli õpetaja õpilastest aineteadmiste osas alati samm ees, siis DigiTaru tarkvaraprojekti juhendades tuleb õpetajal paratamatult aktsepteerida, et projektitööst õhinasse sattunud õpilased temast kiiresti mööda lähevad.

Õpetaja roll on olla õpilastele metoodiline juhendaja ja nende arengu toetaja. Koostöös IT-ettevõtetega leitakse õpilaste arendustiimidele ka kooliväline, IT-spetsialistist kaasjuhendaja. Sellisel viisil nüüdisajastatud informaatika õppeainest saab loodetavasti lemmikaine mitte üksnes IT-huvilistele noortele, vaid ka tulevastele humanitaaridele, arstidele, juristidele, majandus- ja spordiinimestele.

3. Kõik õpilased peaksid omandama programmeerimisoskused

Programmeerimise muutmine kohustuslikuks võib muuta seisu hullemaks, kuna praegu ei ole meil piisavalt kvalifitseeritud informaatikaõpetajaid ja sobivaid õpikuid. Ainet halvasti valdav, vähemotiveeritud õpetaja võib saavutada hoopis vastupidise efekti ja muuta IT valdkonna ebahuvitavaks ka potentsiaalsetele arvutigurudele. Samuti võib kõigile õpilastele sobiva raskusastmega ühetaoline programmeerimisõpetus paratamatult lati allalaskmiseni ja IT-huviliste noorte vajaduste ignoreerimiseni.

Seetõttu leidis HITSA juures tegutsenud informaatika ainekava töörühm, et kõik õpilased ei peaks ka tulevikus kohustuslikus korras õppima programmeerima. Samas võiks kaaluda DigiTaru tarkvaraarendusprojekti ja selle ettevalmistuskursuste korraldamise kohustuslikuks muutmist kõigile gümnaasiumidele. See tähendab, et igal gümnaasiumiõpilasel peaks olema oma koolis võimalus osaleda eelkirjeldatud tarkvaraprojektis, seda enda valitud rollis.

Kuna kõik koolid pole veel valmis pakkuma ainekavasse toodud uusi kursusi (tarkvaratehnika, kasutajakeskne disain ja prototüüpimine, tarkvara analüüs ja testimine), siis on Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool valmis appi tulema ning õpetama neid teemasid veebipõhiste massikursuste (MOOC) vormis.

4. Informaatikaõpetaja palk on oluliselt väiksem, kui see oleks IT-sektoris

Õpetajate palku on tõstetud igal aastal. Õpetajate miinimumpalk on Eesti keskmise palga tasemel ning eesmärk on saavutada tasemeks 1,2-kordne Eesti keskmine. Õpetajate keskmine töötasu on sellest omakorda ligikaudu 1,2 korda suurem. Koolijuhil on võimalus seda defitsiitsete õppeainete (sh informaatika) puhul veelgi suurendada ja paljud teevadki nii.

Seega ei pruugi alustava IT-spetsialisti palk õpetaja palka oluliselt ületada, lisaks on õpetajatöö eeliseks oluliselt pikem suvepuhkus ja koolivaheajad. Töökoha leidmine ja hoidmine on noorel informaatikaõpetajal kahtlemata oluliselt lihtsam kui noorel programmeerijal.

Ettevõtetes on noortel spetsialistidel kõva surve ja pinge peal, neile pandud ootused on kõrged ja päevad pikad. Vananeva õpetajaskonnaga Eesti koolides on kõik uued, eriti informaatikaõpetajad väga kõrgelt hinnatud ja väärtustatud.

5. Õpetajakoolitus on pikk ja seda ei saa teha põhitöö kõrvalt

Kaheaastane uuenenud informaatikaõpetaja magistriõpe on muutunud nii sisult kui ka vormilt väga paindlikuks. Õppetöö on muutunud praktilisemaks ja rühmatööprojektidel põhinevaks. Näiteks on Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis sisustatud moodsad õppelaborid virtuaalse ja laiendatud reaalsuse, 3D-modelleerimise, interaktsioonidisaini, robootika ja värkvõrgu õppimiseks.

Tallinna Ülikoolis saab informaatikaõpetaja veel ka kooli või väikefirma infojuhi kvalifikatsiooni, Tartu Ülikoolis aga lisandub matemaatikaõpetaja kutse. Tallinnas on informaatikaõpetaja magistriõppekaval õppetöö korraldatud töötava inimese vajadustest lähtudes – kontakttundide osakaalu on oluliselt vähendatud veebipõhise õppe kasvatamise arvelt, loengud-praktikumid toimuvad üle nädala reedest pühapäevani. Lisaks õppekorralduse paindlikkusele, põnevate tehnoloogiate kasutamisele ja moodsale õpikeskkonnale peaks informaatikaõpetaja eriala atraktiivsust suurendama igakuine 300 euro suurune stipendium. Ka on igal üliõpilasel võimalik taotleda täiendavat erialastipendiumi.

Mart Laanpere on Tallinna Ülikooli vanemteadur, kes on panustanud Eesti koolide digikultuuri informaatika ainekava ja õpikute kaasautorina ning informaatikaõpetajate koolitajana. Ta juhib ka Tallinna Ülikoolis tänavu kevadel taasavatud magistriõppekava “Informaatikaõpetaja, kooli infojuht”, kuhu oodatakse õppima kõiki IT valdkonna õpetajakutsest huvitatud inimesi igas vanuses.

Jaga
Kommentaarid