Saab olla ainult üks Super-Ego
Leian, et esipoliitikute esinemisstiil, sõnakasutus, maneerid sõltuvad pigem sellest, millise isiksusestruktuuriga seondub nende erakond, mitte aga konkreetse poliitiku enda isiksusest.

Teadmiseks, et Freudi järgi koosneb isiksus kolmest struktuursest elemendist: Super-Egost, Egost ja Idist.
Super-Ego on valvur, lööb korra majja, jälgib moraalireeglite täitmist, tsensor. Sellele kohale pretendeeris minu meelest ainult üks isik – Ansip.

Saab olla ainult üks Super-Ego, kes teab kuidas asjad peavad käima. Temaga vaielda on mõttetu, ta ei tee nalja.
Ansip paigutuski püramiidi tippu. Savisaar ei kandnud seekord supervõimu rolli välja. Paraku ei adunud Ansip seda ja nägi Savisaares ikka suurt konkurenti, kes peab saama hävitatud nagu Kartaago.

Väiksemad tegijad elavad monoreaalsuses
Tulen teiste erakondade määratlemise juurde. Inimese alateadvuslik Mina (Id) otsib kuidas saada konkreetset rahuldust ja naudingut, kusjuures ei ole vaja reaalsust arvesse võtta.

Sellisesse struktuuri asetaksin viis väiksemat erakonda, kes elavad omas monoreaalsuses. Ühele on ilusaks reaalsuseks säästev areng (Lotman), teisele rahvuslik majandus ja pangandus (Leito), kolmandale kristlik eluviis (Võsu), neljandale maaelu ja teened isamaa ees (Blok), viiendale venelaste mured (Klenski).

Need on kõik olulised reaalsused, aga paraku ainult üks külg suuremast maailmast. Valija valib erakonna, kes tegeleb suurema hulga küsimustele lahenduse pakkumisega.

Loomulikult ei armasta nimetatud erakonnad, kui alateadvuslikud reaalsused, - Super-Egot ehk Ansipit, kes surub neid maha. Samas ei pea ma õigeks nende „väljaviskamist“ nagu ajakirjanud soovitasid, kuna siis ei saa teada mida rahvas päriselt tahab ja pealegi Freudi kolmene struktuur laguneks.

Ansip ei märganud Savisaare pehmet Egot
Tulen kolmanda struktuuri juurde. Freudi Ego tegeleb kompromissi otsimisega oma alateadvuse Idi ja Super-Egoga.
Kõige paremini vastab Egole funktsioonidele Laari tegevus, kes püüab leida tasakaalu aadete, väärtuste ja maailma tegelike vajaduste vahel. IRLis endaski püütakse leida õiget tasakaalu väärtuste ja tegelikkuse vajaduste vahel, so. Laarile tuttav kompromisse otsiv tegevus.
Kui Ansipi Super-Ego ei suuda teha kompromisse Savisaarega, siis Laari Ego ei välista neid. Samas näitas ta oma Super-Egot kui väitis, et mõnest aatest ei tagane ta iialgi.

Laariga on ühel pulgal Savisaare Ego, kes näitab üles valmidust mitmesugusteks kompromissideks väikeparteidega, sh. Vene erakonnaga, miks mitte ka teistega.
Nii Laar kui ka Savisaar oleksid võinud sattuda Super- Ego tippkategooriasse, aga valimisstuudios toimisid nad kompromisse otsivas pehme Ego tasandil. Ansip aga ei märganud seda ja nägi Savisaares ikka veel teist suurt Super-Egot.

Laari ja Savisaarega sattus ühte Ego gruppi Mikser. Kui kahte esimest näevad paljud ikka veel Super-Ego kategooriasse kuuluvatena, siis Mikser on tulnud pigem alateadvusliku Id struktuurist ehk väikeparteide kategooriast.

Mikser teab mida vajab inimene rahulolekuks - tööd, perekonda, haridust, õiglust. Olles ise korrastatud psüühika inimene, siis saab hästi aru Super-Ego vajalikkusest elukorralduses. James Bond esindab nii võimu kui ka naudinguid. Ilmselt just see tõstis ta valimisdebati võitjaks. Ta saaks peaministri rolliga ilusti hakkama, kui erakond saaks nõutava hulga kohti Riigikogus.

Tekkis püramiid
Freudi teooria tekitas püramiidi, kus tipus troonib karm Super-Ego Ansip, allpool asuvad kolm Egot,-kompromissialdis Laar, Savisaar ja Mikser ning jäämäe all asuvad Lotman, Leito, Võsu, Blok ja Klenski. Tekkis ilus arvude rida jada: 1, 3, 5.

Lõpuks üks retooriline küsimus. Ei tea miks keegi valimistuudios nalja ei teinud? Selle peale öeldakse, et arenguruumi veel on.

Kas on tõesti naist vaja, et telekaelu oleks rõõmsam?