WarCraft 3: Reign of Chaos
Siin-seal jääb isegi mulje, et Blizzard süstis oma uude hitti suure annuse StarCrafti, sest kohati hakkavad silma sarnased elemendid (creep või blight, nende funktsioon on ikkagi sama). Blizzard kopeerib tõepoolest enda ideid nagu varemgi, aga saab sellega soliidselt hakkama. Mis ei tähenda, et mäng oleks otseselt halb.
Kõrgpunktiks peale võrguosa on korralik lugu, teatud mõttes rivaaliks isegi Diablo II eepilisele lahingule. Kuid siin tutvustatakse värskeid nägusid. Osa saad noore orci Thralli ja kättemaksuhimulise, ent õilsa inimprintsi Arthase seiklustest pärast seda, kui tundmatu prohvet mõlema ellu sekkub. Vahefilmid, mida näeb iga kampaania alguses ja lõpus, on kvaliteedilt Blizzardi repertuaari parimad, pakkudes konkurssi isegi SquareSofti renderdatud meistriteostele. Oluline oleks ka märkida, et rakendatakse spetsiaalset Blizzard DivX koodeksit, millega mahutatakse 20 minutit suurepärase kvaliteediga filmi ära ainult ühele plaadile — koos mänguga. Kõigis filmides on tuntav ka atmosfäär ja hõng, mis kaasneb iga erineva rassiga.
Inimeste ja orcide kõrval juhitakse nüüd rasse nagu Undead ja NightElf. Esimest võiks silma kinni pigistades võrrelda StarCrafti Zergidega ja teist vastavalt Protossidega. Undead ehitab kõik oma ehitised nimelt erilisele pinnasele, NightElf aga manab omad esile tühjusest. Igal poolel on loomulikult teatud nõrkused ja tugevused, kuid kõigiga on võimalik meisterlikke tulemusi saavutada ja erinevaid strateegiaid luua.
Üks suuremaid uuendusi on kangelaste lisamine armeedele. Printsiibilt on see tavalistest sõduritest tunduvalt tugevam ja võimekam üksus ning suuteline kogemuspunkte korjates veelgi tugevamaks muutuma. Areng toob kaasa erilisi võimeid, nende hulgas on igal kangelasel aura (mis kiirendab vastavalt rassile näiteks elupunktide või mana regeneratsiooni, võimendab ründejõudu või kaitset), vähemalt üks suurema raadiusega maagiline rünnak ja erivõime. Üksikosas on kangelaseks peategelane: inimeste puhul Arthas, orcidel Thrall. Vahel liitub põhikangelasega veel mõni teine, tema areng toimub sel puhul sarnaselt. Kangelased suudavad kaardil üles korjata või osta abistavaid objekte, nende hulgas lihtsaid ravipudeleid või siis erinevaid atribuute tõstvaid lisandeid.
Kuid rollikate elementidega ei liialdata. Kangelase kõrgeim tase on 10, pärast seda areng peatub. Kangelane on samas põhimõtteliselt surematu. Isegi juhul, kui ta kusagil maha notitakse, on teda võimalik väikese tasu eest „taastada“.
Ehkki Blizzard ei löö konkurente originaalsusega, niidab ta rivaalid jalust mängitavusega. WarCrafti kasutajaliides on mõne arvates veelgi mugavam ja kasutajasõbralikum kui näiteks Westwoodi reaalaja-strateegiate oma. Kõike, mida tehakse hiirega, on võimalik teha rutem klaviatuuriga; kogenud suudavad oma tempokust tõsta kaks kuni kolme korda. Info hulk, mis konstantselt ekraanil, annab kogu vajaliku ja sa ei kaota kunagi selletõttu kontrolli olukorra üle.
WarCraft III ja Azeroth on teinud hüppe kolmandasse mõõtmesse, olles seega esimene Blizzard 3D-mäng. Kuigi õiglasem oleks rääkida 2,5D-st: mingit suurt muutust uus ruumiline mõõde ei lisa. Kummaliseks võib siinkohal lugeda seda, et kaamerat ei saa ise vasakule-paremale liigutada: see funktsioon on 3D-RTSides juba iidamast-aadamast. Vaatenurka kallutatakse ainult üles-alla — mitte just kõige kasulikum optsioon, sest maad lähedalt vaadates on kerge kaotada ülevaade toimuva suhtes.
Loodus ja ehitised on uues kuues kenad, metsad usutavad ja erinevad pinnased kaunilt maalitud. Tegelaste mudelitega on teine lugu. Mitmel pool Internetis kaeveldakse viimaste madala kvaliteedi üle, sest need on kandilised ja kohmakad (eriti on rõhutatud Water Elementali robustset kuju). Kahtlemata on see tõsi, sest lähemalt uurides on tegelased tõepoolest rohkem kandilised kui silutud. Kuid minu meelest on kõik mudelid siiski funktsionaalsed, praktilised. Selles aspektis on tegijatel veel küllaldaselt arenguruumi, kuid antud hetkel on tulemus täiesti rahuldav.
Diablo II näitas, kui kõrge võib olla mängudes heli ja muusika kvaliteet, WarCraft III ei jää selles millegi poolest alla. Lisatud on orkestraalne muusika, mis kohati küllaltki sünge ja raske. Jälle kord Diablo II eeskujuks võttes on siingi suurepäraselt sisse loetud dialoogid. Tähelepanelik kuulaja tunneb ilmselt ära nii mõnegi hääle ka varasematest Blizzardi töödest. Vestlust on loos ohtralt ja sellesse pandi ka kandev osa sisust. Heliefektid on kenasti paigas, andes ka meeldivalt palju tagasisidet hetkel toimuvate sündmuste kohta.
Olen tuttavatelt sageli kuulnud, et siinne TI on kummaline. Üksikosa on ka keeruliseima raskusastme valides kõigest sinu tagasihoidlik proovilepanek, samas kui custom game’i puhul jookseb vastane sinust lihtsalt üle. Ent alati on olemas usaldusväärne battle.net võrk, kus ei ole veel kunagi tekkinud probleemi sobivate vastaste leidmisel. Siin peitubki W3 tõeline perspektiivikus. Kui üksikosa ribadeks toksitud, laiub sul ees terve maailm täis vastaseid teiste inimeste näol.
Süžee lõpp jääb lahtiseks. Paljud fännid ilmselt teavad, et Blizzard otsustas järsult enne asja valmimist eemaldada loost deemonite liini. Kas otsus oli tingitud sellest, et neile ei jätkunud enam ruumi või on see lihtsalt kaval turundustrikk? Enamus Blizzardi asju on hiljem saanud täienduspakette, miks ei see samamoodi olla WarCraft III puhul? Minu arvates oleks mõistlik, kui peatselt ilmuks info, et töös on laiendus, millesse lisatakse deemonite kampaania ja ehk veel midagi head-paremat. Jääme ootama.
Reign of Chaos kuulub kindlasti modernsete klassikute hulka. Blizzard ei ole veel suutnud hakkama saanud ühegi halva mänguga ning käesolev hoiab nende standardeid sama kõrgel kui eelnevad. Sündinud legendiks.
WarCraft III: Reign of Chaos
