Küsimusele, kuidas ta Wimbergi nime võttis, on Jaak oma sõnul pidanud sadu kordi vastama. “Kas seitsmendas või kaheksandas klassis kinkisid klassivennad mulle suure kasti, millele oli igasuguseid asju kalligraafiliselt peale soditud, muuhulgas ka “wimberg”. Kast seisis aastaid kapi otsas. Selle sõna kõla tundus mulle väga kaunis. Pseudonüümi kiitis hiljem heaks ka Sass Suuman, kes leidis, et see sobib minu olemusega.”

Hoolimata mitte just auväärsest elueast on Wimberg kirjutanud mitu raamatut, esimese romaani “Lipamäe” juba 2001. Oma TV lastesarju “Buratino” ning “Tomi ja Anni juures” peab autor samuti romaani väärilisteks. “Loen neid tinglikult oma teiseks ja kolmandaks romaaniks.” Koos sõbra ja kunagise kursusekaaslasega Pedast Jürgen Roostega on ta tegev kirjastuses Jutulind, mis kavatseb lähemas tulevikus maailma üllatada uuriva ajakirjaniku Mart Juure esimese luulekoguga “Pane Eesti peale tagasi”.

Andrus Vaariku lavastatavas “Pronksivalus” lastekoori ega lapsi ülepea lavale ei tooda. Wimberg: “Lastele kirjutamine on tore. Ja suurtele kirjutamine on tore. Aga need on kaks hoopis eri asja.”

14. novembril esietenduva muusikali piletid on juba eelmüügis. Kas see tähendab, et libreto on täiesti valmis?

Wimberg: “Stseenid on lahti kirjutatud ja ootavad nüüd minu peas tiksudes. Head kujundid tulevad siis ise ligi. Näiteks möödunud nädalal Mauruse kohvikus mõtlesin välja väga hea kujundi, mida ma kahjuks reeta ei saa.”