EgoSoft proovib seda, mis pole veel kellelgi õnnestunud: luua suur ja toimiv galaktika, kus on tuhandeid kohti, tegelasi, laevu, korporatsioone ning palju muudki. Paraku on häda mängitavuses. Enamik vigu on stiilis „mõni möödavaatamine siin, mõni pisiviga seal“, kuid sellise suurusega teose puhul muutub hooletus lumepalliks, mis muutub mäest alla veeredes juba suureks veaks.

Üheski varasemas mängus pole kriminaal muutunud nii aeglaselt „heaks poisiks“ ja kurjad tulnukad tegutsenud sellise hoolimatusega sulle põnevust pakkuda. Looline külg on üsna tavaline kurjade tulnukate ohu tõrjumine a la Independence War 2.

Ootasin alguses tunni-kahe jagu reisimist galaktikas ja siis tulnukatele täie rauaga andmist. Juhtus hoopis nii, et kõigepealt täidetakse paarkümmend tundi missioone stiilis „vii see asi punktist A punkti B“. Kuid kuna alguses on sinu laev niivõrd kehv, siis isegi kui sa tahaks, ei saaks madistama hakata, pealegi liiguvad väiksemad hävitajad ja kaubalaevad kuidagi imelikult, mitte sujuvalt.

Alustades tekib seetõttu „kosmoses kadunud“ tunne: kõik tundub ahastama ajavalt kauge, raske ja mittemõistetav. Seetõttu on raske algust teha, kümneid klahve ja nende kombinatsioone pähe õppida. Kui oled suutnud mõnd aega vastu pidada, hakkab asi muutuma huvitavamaks. Lahingud lähevad lihtsamaks, kuna rahakotti tekib pappi, mille eest korralike relvadega hea laev osta. Seda saab ka tublisti täiendada, nii relvastuse kui muu osas, näiteks kaubaruume või kiirema mootori lisades.

Võimalik on soetada ka kaubalaevastik, mis lisab täiesti uue perspektiivi, kuna liigutad kaupa ja raha täiesti teistes kogustes kui oma väikese laevukesega. Seega lõpuks võid muutuda juba mõneks galaktika rikkuriks. Kuid see ei anna kokkuvõtlikult eriti midagi juurde. Mida rohkem aluseid, seda raskem neid kontrollida, ja tegevus võtab aega neetult kaua, pealegi saab kõik asjad ka ühe laevaga ära ajada.

Probleeme on ka tasakaalustamisega, alguses võid nõrgana sattuda kohtadesse, kus sulle tehakse ühe matsuga ära, samuti ilmub vahel lambist välja piraate, kelle vastu on pea võimatu astuda. Lõpus aga, kui oled endale juba kõva varanduse teeninud, muutub kõik üsna kergeks ja põhimõtteliselt kinnisilmi läbitavaks.

Probleem on seivimisega: seda saab teha ainult dokkimisel, kuid kuna seda võimalust alati ei ole, eriti tegutsedes nii-öelda ääre alade asjadega, pead mitmeid kohti üha uuesti läbi tegema. Samuti pole alguses võimalik automaatselt dokkida (vastav tehnika tuleb juurde osta), aga kosmosejaamades navigeerides võib päris tihti surma saada, kui paned kogemata mõne seina vastu.

Laeva juhtimine on omaette probleem, kuna selleks tuleb kasutada suuremat osa klaviatuurist, kuid õnneks on olemas klahvide seadistamise võimalus. Halvem lugu on aga juhitavusega, algsed väikesed hävitajad ja kaubalaevad liiguvad ringi nagu uimased kärbsed ning igasugune pööramine on kuidagi katkendlik, asi paraneb alles hiljem, kui sul on piisavalt raha osta korralikke laevu.

Muusika, helid ja dialoogid on kõik hästi välja kukkunud, mingil põhjusel aga räägivad osad tulnukad inglise keelt, inglise aktsendiga. Graafika on täiesti korralik, eriti kui arvestada X2 suurust, kuid miinimumnõudmistel ei jookse see kindlalt, on vaja korralikumat masinat. Huvitav on veel see, et graafikamootor ei kasuta ühtegi shaderit.

Kui sul pole palju vaba aega ega kannatust, siis pole The Threat lihtsalt sinu jaoks. Palju erinevaid laevu, kohti, tulnukaod ja ei tea mida võib olla ilus, kuid see ei vabanda väga halba juhitavust, peaaegu kogu klaviatuuri nõudvat juhtimist ja surmavalt aeglast tegevust. Justkui sportauto, millele pandi tehase poolt peale kunstlik kiirusepiiraja 40 km/h kandis.

Kosmosesimulaator

EgoSoft, kirjastab Enlight

Tugi: 1

PIII-800 (1,8 GHz P4), 128 (512) MB RAM, 1 GB kõvaketast, 4x (32x) CD, 32 (128) MB kiirendi, Windows 98SE/Me/2000/XP

Hind: ca 700 kr