Kuidas üldse kirjutamise juurde jõudsid?
Lapsena hakkasin juba mingi 4-5-aastaselt lugema (siis kui veel Hiiumaal olin), esimene raamat oli "Valge muinasjutt". Vanaema suunas veidi (ta oli kooliõps sellel ajal) ja õpetas kirjatähti, nii et mul kuueselt enamus selged olid. Ise hakkasin siiski kirjutama hiljem.
Elav fantaasia hakkas välja paistma 10-11-aastaselt. Kirjutasin mingid üpris huvitavad jutukesed (siiski võrreldes praegustega imelikud, aga kui neid kõvasti täiendada, peaks isegi asja saama). Tegelt polnud midagi erilist teha ju mõnel päeval. Väga mõnus on siis, kui vihma sajab ning sina lesid vaibal kamina ees (ainult et meil pole kaminat :D) ning kirjutad.
(Kirjanduslikud) eeskujud? Iidolid?
Oi, kohe kindlasti pean mainima selliseid kujusid nagu Roger Zelazny ning Dan Simmons! Dani “Hyperion” ning "Hyperioni langus" on lõpp head raamatud, siiski ei saa öelda et need oleks Zelazny teostest paremad või halvemad. Asi on selles, et neil on üpris erinev stiil. Kui Dan kirjutab veidi isegi teaduslikumat laadi ulmet ning selliseid sisukaid ning jube pakse raamatuid (tulevikus), siis Zelazny kirjutas ikka täiesti fantastilist värki, mis siiski oli kooskõlastatud, kas siis tava-oleviku ning mingite suuremate jõudude ning inimloomusega ("Üksildane oktoobriöö") või siis oleviku tulevikuga (ärge küsige mis see on, ma ei saa ise ka aru :P), no selline olevikuga veidi seotud kuid siiski nagu mingis teises maailmas ning Amberi-sarjas isegi veidi minevikuline stiil. Samas on ta toonud ka mängu tulevikku nagu Dan.
Mis Dani teostes üpris ootamatu oli, oli see, et ta tõi mängu poeedi, kes elas u kaks sajandit enne praegust aega, ta sidus kauge tuleviku minevikuga ning kusjuures veel väga edukalt. Kindlasti tahaksin kirjutada sellises stiilis nagu tema, aga ei usu eriti, kas jõuan kunagi tema või mõne teise hea kirjaniku tasemele (nt Wolfgang & Heike Hohlbein).
Ka Tolkieni teosed paeluvad mind, kuid ei usu, kas tahaksin just tema stiilis kirjutada, kuna tema teosed on minevikulised muinaslood (usun et keegi protestib kindlasti seda kuuldes, aga tea, kas Tolkieni jutustused just ulme on. Rohkem on see müütide põhjal kirjutatud).
Millest inspiratsiooni saad?
Dan Simmonsilt nagu eelnevalt mainisin. Tahaksin kirjutada midagi sellist kokku, et seal oleks segatud veidi Dani, Zelazny ning Hohlbein'i stiili suures koguses minu omaga.
Kuidas Sinu looming ja Su argine "mina" kokku kõlisevad? Kas need kaks asja mahuvad hästi ühe kesta sisse?
Ei mahugi kui nüüd järele mõelda. Argiselt olen ma nagu lõhestunud isiksus. Ühest küljest selline tõsisem ning mõtlikum ning hullem lugeja, teisest küljest lõbus (enda arust) ja normaalne inimene (teiste arust, ikka mõni pidu kuus ning mõni liiter siidrit alla, pole probleemi), pole ka seda, et ma oleks mingi suurem nohkar (kui sedasi saab üldse mõnda inimest kirjeldada). Ma ei õpi üldse palju ning ei ole ka kaasasündinud geniaalsusega, õnneks pole ma siiski kunagi kahte tunnistusele saanud :)
Lemmikraamatud-autorid?
Nagu ütlesin - Dan Simmons ning Roger Zelazny, täiega väärt kirjanikud. Lemmikraamatuteks on nt "Hyperion", "Hyperioni langus", "Üksildane oktoobriöö", "Libahundi printsiip" (see selline mõtlikum raamat, jube vana kah, kirjanik on vist Clifford D. Simak), John Keatsi luule on ka mõnus (kahjuks on mul vaid inglise keelne ning kohati kopitanud variant, mille tuttav mulle välja tõmbas).
"Kuninga tagasitulek" on ka väga mõnus, kuigi "Silmarillion" meeldib rohkem (see selline kokkuvõtlik raamat), siis on veel mingi päris huvitav raamat "Felidae", kirjanikku ei mäleta hetkel.
Oi, siis neid vanu Miki Hiire koomikseid on lahe sirvida :D Okey-okey, rohkem ei tulegi lemmikutest midagi meelde, üldiselt olen lugenud jube palju, kuid kõiki ei saa ju lemmikuteks panna, need siin on ühed parimad.
Mis oli viimane raamat, mida lugesid?
Oih, eile lõpetasin ühe mõistliku raamatu, autor ei tule meelde kahjuks, aga teose nimi oli "Vist on kuri tulekul".
Kui ühel hetkel tuleks käsk kõrgemalt ja ütleks, et Sa oma ülejäänud elu peaksid mõne loomana elama, siis kellena? Miks?
Umm.. like no idea. Võib-olla tahaks kass või tiiger olla, kaslased üldiselt väga armsad. Või siis hunt. Tegelt tahaks inimene olla, teoreetiliselt inimene kah ju loom. Ei suudaks ette kujutada, et peaksin ülejäänud elu veetma sellises kehas, mis ei võimalda mul kirjutada.
Ja traditsiooniline küsimus: mida võtaksid kaasa üksikule saarele?
Mingi väga mõnusa ning paksu paberiploki ja lemmikpastaka, et saaks sirgeldada oma kunstiteoseid ning kirjanduslikke mõtteid. Ja mõningad riided ilmselt ka, ega paljalt ei tahaks eriti ringi konnata :D
Mis tulevikus saab? Mida Sa praegu loodad, et tulevik tooks?
Tahaks jubedalt minna USA-sse reþissööriks õppima. Edukas tahaks ka ikka olla. Mu kõige suurem unistus oleks, et ma saaksin samasuguse mõttevälgatuse nagu mul ükskord oli ning et ma saaksin selle siis kirja panna. Tulevikus tahaksin ikkagi edukaks filmistsenaristiks ning -reþissööriks saada, aga kõigi unistused ei täitu. Pealegi olen veel noor ning eesmärgid võivad muutuda.
Tahaksid veel midagi öelda? Mõnel teemal, mis enne puudutamata jäi? No palun. :)
Parim asi, mis minu elus juhtus: umbes pool kuud tagasi istusin voodi peal, kui äkki lõi minu pea täis igasuguseid ideid ning hakkas tekkima mu oma cantius. Ma teadsin, mida ma kirjutan sinna ning milline see tuleb. Riimid kõlasid minu peas. Igasugused ideed kõlasid minu peas. Ma tundsin end täiesti õndsalt, oli ikka selline hea tunne, mida annab võrrelda ilmselt narkomaani esimese ja viimase kaifiga, mis on parim.
Ma tuikusin korteris ringi ning kõik lausa tulvas mu pähe. Tundus nagu ma teadsin kõike, millest ma kirjutama pean. Ja siis, niisama äkki nagu see oli alanud, enamus teadmisi-tundmusi kadus mu peast. Oh my god, tekkis selline kassiahastus, kuna olin need täiuslikud mõtted ära unustanud. Tekkisid isegi enesetapu mõtted. Aga siiski, sain sellest üle. Kuid olen nii kurb, et jõudsin ainult murdosa miljoneist mõtteist talletada mällu. Loodan tõsiselt, et kunagi saan kogeda midagi taolist.
