XIII
Peategelane on mees, kes leiab end rannalt: ta ei tea, kes ta on, kus ta on, miks ta seal on. Tüüpiline “Vaprate ja ilusate” sündroom — ta kannatab amneesia all. Elu rööpasse seadmine muutub pärast esimese ja ainsa juhtlõnga järgimist väga raskeks. Külastus panka lõppeb ta arreteerimisega, süüdistatuna USA neljakümne kolmanda presidendi tapmises.
Sind saadavad pidevalt meenutused, millele toetudes püüad enda identiteeti taastada. Flashbackid teostati muide väga efektiivselt: sinakas hägune pilt, õõnestav hääl ning pimedus. Ideaalne.
Kuna jutt juba pildile läks, tuleks kindlasti mainida mõnusaid efekte mis tekitavad tunde, et oled tõesti sattunud koomiksisse. Kas mäletate vana head sarja “Batman”? Mitmeid helisid saadavad sarnaselt telesaatele tekstid nagu “aargh”, “swoosh” jne. Neist kõige kasulikum on tekst “tap, tap, tap”, mis tähendab vaenlase sammumist seina taga. Osutub vajalikuks alati, kui ei tohi alarmil kajada lasta. Ennenägematu on ka pop-up süsteem — vingemad lasud või sündmused esitatakse ekraani serval eraldi väikestes aknakestes.
Graafilise erakordsuse kõrval ei jää varju heli. Kõik efektid on puhtad ja kõlavad hästi, näiteks pärast lähedast plahvatust kõrvus kajav kumin. Sama võib öelda muusika kohta. Ideaalselt sobitatud taust muutub vastavalt tegevusele — madina ajal tempokas, hiilides vaiksem ja ähvardavam.
Dialoogid on üldiselt suurepäraselt esitatud — isegi suvalistele tegelinskitele anti ette vaimukad read nagu No One Lives Forever 2s. Kahjuks ei ole asi nii peategelasega. Hääle kinkis talle küll tuntud David Duchovny, aga paistab, et “Salatoimikute” staari näitlemisoskused piirduvad teleriekraaniga — loetud vähesed read on lihtsalt kuivad ning emotsioonitud. Tema palkamine tundub üldse kerge hollywoodiliku haipimisena. Staarilt nagu Duchovny oleks kindlasti midagi enamat oodanud…
Sama käib AI kohta. Loota oli rohkem kui saada, aga noh: vaenlased ei ole küll teab mis geeniused, suutes siiski kukerpalle teha, kuulide eest varju minna ning hoolitseda selle eest, et teade soovimatust külalisest kaugele jõuaks. Samas ootavad nad tihti, kuni sa relva laed ja annavad alles pärast seda tuld. Vaenuliku väe kõrvaldamiseks on mõõdukas arsenal relvadest ja abivahenditest. Ilmselt kingiks parima tiitli vibupüssile, millega saab väga suurtelt kaugustelt vastaspoole ridasid vähendada mingisuguse lärmita. Teisele kohale sobiks integreeritud granaadiheitjaga M16, väga kasulik rahvastatud kohtade puhastamiseks. XIII varustusse kuuluvad veel 9 mm käsirelv, pump-püss, haavlipüss, snaiper, basuuk jt. Suurt tähtsust omavad ka kõikjal vedelevad objektid — toolid, pudelid, klaasikillud, kandikud, harjad jne. Iga taolisega saab inimse kahjutuks teha.
Relvade kõrval leidub omajagu varustust, tähtsaim neist köis, mida konksude ja muu sellise külge kinnitada. Ei puudu ka muukraud, ravimid, et enda vigastusi vähendada ja muidugi kuulivest kiivriga.
Viimaseid kulub eriti kiiresti, kui leiad menüüst erinevad raskusastmed. Neid vahetades ei tundugi muud teisiti olevat kui see, et suremine muutub kergemaks, kuulivest laguneb kiiremini ja kiiver lendab peast nagu välgust tabatud. Soovitaks proovida Realisticut, alla selle võib elamus liiga kiirelt otsa saada ja lõputiitrid tulevad ülearu kergelt kätte. Mida aga niisama nina ette ei visata, on oskused. Neid pole palju, aga need on hädavajalikud: näiteks snaipri-, hiilimis-, relvakäsitlusoskused. Eraldi anne on kuues meel, mis annab mainitud “tap, tap, tap” efekti.
Rääkides ülesehitusest, jagan hulgaliselt kiidusõnu — keskkonnad on vastavalt asukohale väga mitmekesised ning värvikad. Leiad end seiklemas Suures Kanjonis, salajases sõjaväebaasis, lumistel aladel, suurlinna pangas jm. Ainult allveelaeva ruumid muutuvad pikapeale üksluiselt igavaks, tekib ringiratast jooksmise tunne. Toreda vaheldusena mõjuvad kohad, kus võtad pantvangi ja põgened tema abil pahade hordide eest. Kummalisel kombel otsustavad vaenlased vahel tsiviilisiku tappa!
Võrgus on esindatud kõik tavalised surmamatšid ja lipupüüdmised. Tõeliselt koomiline on Hunt: nagu tavaline deathmatch, aga ringi lippavad kummalised luukerepeaga paberkotid. Nende tabamine annab boonuspunkte. Counter-Strike’i järgiahvimine on Sabotage, eesmärgiks pommiga kindla koha õhkimine. Areenid on üldjuhul üksikosa ümbertöötlused. Kahjuks ei ole võrgukood kuigi hea ning lag on tavaline nähtus. Seetõttu jääb trumbiks siiski igati meeldejääv üksikosa.
Mõnus mängitavus annab lootust, et teos ei jää niisama riiulile tolmu koguma, leides ikka ja jälle koha me arvutites. Mõne gigabaidi broneerib igatahes jätkuosa, millest annab vihje siinne finaal.
To be continued…
FPS
Ubisoft
Tugi: 1-X (Internet, LAN)
PIII-700 (1 GHz), 128 (256) MB RAM, 1,2 GB kõvaketast, 32 (64) MB kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 700 kr
www.xiii-thegame.com
