Mis ajendas sind pärast vahetusaastat ka vabatahtlikuks hakkama ning võtma ette sellist julgustükki, nagu esinema terve klassiruumitäie õpilaste ees?

Juba enne vahetusaastale minekut teadsin kindlalt, et tahan vabatahtlikuks saada. Suuresti oli põhjus selles, et mulle on alati meeldinud teisi aidata, midagi põnevat teha ja uute inimestega kohtuda ning otsin alati võimalusi, et oma kogemuste pagasit pidevalt täiendada. Juba enne Taani minekut tundusid kõik yfukad (yfu vabathtlikud) väga vabad, rõõmsameelsed ja said omavahel hästi läbi. Lootsin ise ka aasta pärast nende hulka kuuluda ja näidata teistele, kui äge välismaale õppima minek võib olla. Kuigi ei saa kedagi seda otsust tegema panna, siis vähemalt saan anda endast parima, et võimalikult palju noori teaksid selle võimaluse olemasolust ja ei tule ühtegi endist vahetusõpilast meelde, kellele ei meeldiks oma aastast rääkida. See oligi peamiseks põhjuseks, miks tahtsin mööda koole ringi tuuritada. Pealegi ma ei karda esinemist ja alati naudin seda väikesest närvist hoolimata.

Milliseks hindad enda ettevalmistust, tuge?

Ei tea ühtegi valdkonda YFUs, kus ettevalmistus poleks põhjalik. Toega on sama lugu: alati on vanemaid vabatahtlikke, kelle poole murega pöörduda ja nõu küsida. Tänu sellele, et Eestis on YFU tegutsenud juba päris kaua, on koolitusi ja üritusi aastatega pidevalt uuendatud ja kohandatud vajadustele. Samas tuleb ikka ette ootamatuid olukordi ja kõigeks ei saagi ette valmistuda, aga see teebki asja lõbusaks. Nii tuleb kogemus ja nipid, kuidas teinekord mõnda olukorda lahendada.

Kuidas hindaksid enda senist kogemust – kas sa ei ole ära kohkunud?

Kogemus mõndade vanade olijatega võrreldes on ikkagi päris väike, aga ma tulin alles juulis Eestisse tagasi, seega tahan järgnevate aastadega kogemusi võimalikult palju juurde koguda. Kuna vahetusaastale minek oli minu jaoks midagi täiesti uut ja kujuteldamatut, siis vabatahtliku tööga võrreldes, kohkusin pigem Taanis algul ära. Siin Eestis tuleb rohkem ette meeldivaid üllatusi.

Kas YFU vabatahtlikud paistavad millegi erilisega silma, mida teistel organisatsioonidel ei ole?

Kui esimest korda YFU kontorisse sisse astusin ja seal esimesivabatahtlikke nägin, juba siis tundsin erilist sära nende silmades ning neist lausa kiirgus head energiat. Mõtlesin ise veel, et selline tahan mina ka kunagi olla. Kuigi vabatahtlikke on kokku YFUs paarisaja ringis, siis vahet pole, kas olen kedagi enne kohanud või mitte, aga alati on millestki rääkida ja saan olla täiesti mina ise. Sellist sõbralikkust ning innukust - avarast maailmapildist ja kohati lonkavast eesti keelest rääkimata - pole teistes organisatsioonides kohanud.

Too mingisugune elav näide enda vabatahtliku elust siiani!

Kõige esimene üritus üldse, kus sain vabatahtlik olla, oli aasta alguse seminar, mis on mõeldud nende õpilaste jaoks, kes tulevad mujalt maailmast Eestisse, et neid paremini eluks Eestis ette valmistada. Õpetasin seal grupile noortele eesti keelt. Ma sain enda vahetusaastal aru, kui huvitatud ma keeltest üldiselt olen ning päriselt kellelegi eesti keelt õpetada, oli üks harivamaid ja huvitavamaid kogemusi mu elus. Nii äge ja motiveeriv oli endal näha, et nad tahtsid minu emakeelt õppida ja küsisid keele kohta küsimusi, mille peale polnud ise kunagi mõelnud. Kõigile pakkus ka nalja täpitähtede rohkete lausete hääldamine. Juba ootan nende taasnägemist, et teada saada, kuidas eesti keele õpingud on läinud.