Tuleb tõdeda, et Jazzkaare kontserditevalik on tunduvalt kirjum, kui Kalevi kommivabriku assortiikarbis leiduv. Hoolimata sellest viskas nii mõnigi juba aastaid Jazzkaare festivali väisanud melomaan kavale pilgu peale ja kehitas õlgu. Ehk on see omamoodi märk sellest, et Jazzkaarega on toimumas teatud transformatsioon, panustades mitte niivõrd sellele, et tuntud publikumagnetitega saalid pungile paisutada, vaid püüda publikut harida. Teatud määral see ilmselt ka õnnestub, teisalt aga mitte just eriti hästi.

Läbi aastate on Jazzkaare vaieldamatuks müügihitiks olnud nn. klubiõhtud Rock Cafes. Ilmselt mäletavad paljud festivalikülalised Incognito, Jazztroniku, Roy Ayersi ja Tortured Souli etteasteid. Pannes siia kõrvale lõppenud festivali reede õhtut sisustanud koosluse Funky P Society, peab paraku tõdema, et Luxembourgist pärit funk-kollektiiv passiks ehk heal juhul eelpool nimetatud orkestrite soojendajaks. Bänd, mis kirjelduste järgi ammutab oma helikeele nii minevikust kui üritab ka tulevikku kiigata, peaks ilmselt tõele näkku vaatama ja nentima, et just ürituseks ehk luhtunud soorituseks see tulevikku kiikamine jäigi. Lugude ja taktide kaupa mittemidagiütlevaid muusikalisi klišeesid, millest on pungil iga Läänemerel seilava kruiisilaeva tantsubändi noodivihik. OK, ei ole küll varem näinud, et laevabändi solist oma ülakere live ajal paljaks kisuks, aga noh, ilmselt on aastate jooksul ka seda ette tulnud. Tegu oli täitsa mõistliku bändiga, mida kutsuda mängima pulma või miks mitte ka mõne keskkooli lõpuballile ka Antsla laat oleks ilmselt täitsa paslik koht, kus Funky P Society oma repertuaari publiku ette tuua võiks. Jazzkaare kontekstis jäi aga kääbusriigi pundil võimust puudu – kui reeglina on funkbändid iseäranis adekvaatsed just kontsertmängudel ja vähem veenvamad helisalvestistel, siis Funky P ei suutnud oma etteastega üht funkigurmaani küll absoluutselt ära rääkida. Kui kohati olid nauditavad bändi vokalisti, ameeriklase Isaac Roosevelti oskused, siis needki jäid kogu terviku foonil üpris episoodilisteks. Eesti publik oskab oma tänulikkust sellegipoolest suurepäraselt välja näidata ja kogu raha eest pidutseda. Ei olnud erandiks ka seekord, ehkki rahvast oli kogunenud võrreldes varasemate aastatega harjumatult vähe.

Kahjuks pakkus pea, et samaväärse emotsiooni ka Charles 'Poogie' Bell oma pundiga – mees, kelle referentside hulka kuulub hulgaliselt kuulsaid ja veel kuulsamaid muusikuid-artiste, alates Marcus Millerist lõpetades David Bowiega. Vähemalt sama nimekate tegelastega on koostööd teinud ka Poogie bändikaaslased. Iga suure staari ja bändi selja taga peab olema professionaalide meeskond ja seda neljapäeva õhtul Vene Kultuurikeskuses üles astunud pillimehed kindlasti ka on. Aus küsimus on aga, et miks teab iga endast lugupidav jatsukuulaja pigem neid tüüpe, kellega Poogie ja kompanii koos on musitseerinud kui mehi ennast? Jah, kõik ei saagi olla suures mängus nimega muusika, staarmängijad ning eks geniaalsusest ja lavalisest karismast lahutabki väga heast mänguoskusest ja showmehelikust muhedusest vaid mõni väike samm. Tol õhtul jäi see aga astumata. Jah, Vene Kultuurikeskus kuskil väikses linnas nagu Tallinn, ei ole loomulikult Carnegie Hall, kuid siinne jazzipublik on siiski tänu Jazzkaarele üpris erudeeritud. Hoolimata sellest, et Poogie bänd sai oma aplausi ka siis, kui repertuaar, mis koosnes peamiselt 90-ndatele omastest smoothjazz võtmes paladest, kananahka ihule ei toonud ja mõtted kohati suisa argistele teemadele viis, nõudes vahepeal iseenda kontserdile tagasinäpistamist, pidi kriitilisema kõrvaga kuulaja möönma, et Jazzkaarel on ka paremaid päevi olnud.

Toreda üllatuse pakkus aga Jazzkaare lõpupeol mänginud State of Zoe – Eesti oma noor punt, mille drive on võimas ja loominguline potentsiaal piiritu. Ehkki kohati veel veidi toores ja tahumatu, saab muusikakuulaja oma eargasmi kätte kasvõi sellest, et lavalt paiskub energiat ja näha on tahtmist muusikaga midagi ette võtta, mitte kohelda seda kui laipa, mida moe pärast morgis ühelt küljelt teisele keerata.

Jazzkaar on selleks aastaks läbi, jazz aga mitte. Ilmselt tuleb Jazzkaare tiimil hoolimata mõistlikest publikunumbritest siiski ette võtta paras ajude ragistamine, et kasvatada eelarvet ja samas võita tagasi see osa publikust, kes veel väga selgelt mäletab festivali ürgenergiast pakatavaid algusaastaid.