Body Machine Bodyl oli kohal industriali koorekiht
Ühepäevase festivali lükkasid käima kodumaised Error: Success! ja nüüdsest duona esinev Mimicry. Nende järel olid lavalauad põhjanaabrite electro-industriali viljeleva kollektiivi Kuroshio päralt.
Järgnes energilise oldschool-EBM duo Oldschool Union energiline ja vahetult publikuga suhtlev etteaste. Lisaks sellele, et vokaal ebatraditsiooniliselt soomekeelne ning et perkussioonihelisid vahepeal ka tavalisest söegrillist välja võluti, oli arvatavasti meeldejäävamaiks hetkeks see, kui ansambli löökriistamängija Seppo ilmus lavale flaiereid loopima Edgar Savisaare maskiga. Sellele järgnenud publiku reaktsioonid olid enam kui tormilised. Oldschool Unioni laivi lõpulooks ehk kirsiks koogi peal oli lugu, mille refrään võttis kolme lihtsa sõnaga kokku nende muusikalise filosoofia - "Sauna, Sisu ja Perkele!". Neile järgnes Eestis juba klassikalise kultusbändi staatusse tõusnud Pedigree võimas industrialist ja kajavatest kitarridest kaikuv 45-minutiline sett, mille kohta Bonne ise eel-intervjuudes on tabavalt märkinud - "45 minutit jalaga näkku". Ja umbes sedasi saalisseisjale pealevalgunud helidemassiv mõjuski. Ainult positiivses võtmes.
Ja oligi käes aeg selle aasta peaesinejate jaoks, kes sel aastal mõlemad ühemeheprojektid. Esimesena neist tuli lavale Detritus, kellelt kaks päeva enne festivali ilmus verivärske kauamängiv "Everyday Explanations". Detritus segab oma loomingus väga maitsekalt dubstepi karme bassiliine, vanu jungle'ibiite ning mõnusa annuse nii ambienti kui ka industriali. Tulemuseks tasakaalukas ja väga nauditav helidemaastik.
Festivali peaesineja Millimetric Prantsusmaalt oli küll hädas jukerdava helitehnikaga, kuid tehnilistest viperustest hoolimata oli tema poolteist tundi kestnud french touch'ist electro-tehno set kõigile kuulajaile selle õhtu maiuspalaks. Just õige küte jahedasse oktoobriöösse. Kosmiliselt kauged kajad ja ajatu kulg läbi helidevoo ja tempoka tantsubiidi. Kohustusliku encore'ina kõlanud kolme lisaloo kohta võiks öelda moodsas keeles kokkuvõtvalt: absoluutne bänger! Rõõm tõdeda, et sedavõrd kvaliteetset ja nauditavat muusikat tegev artist leidis aega ja võimalust, et tulla meile siia pakkuma hõbekandikul sellist muusikalist delikatessi!
Festivalile pani lõpp-punkti taas ühemeheprojekt Holzkopf, kes viljeles rohkem noise- ja eksperimentaal-elektroonika valda jäävaid suundi ning kelle lavaesinemine ehk mõnele võis meenutada kõhuvalus ja -krampides Andres Mustoneni paineid ja piina, aga kokkuvõttes oli siiski lavaline visuaal efektne, improvisatsiooniline vokaal kaasahaarav ja haakuv ning kõik kokku moodustas muusikaliselt positiivse terviku.
Suured tänud ka korraldajatele ja loodetavasti järgmisel aastal vähemalt sama palju kui mitte rohkem häid artiste, ilusaid inimesi ja positiivseid emotsioone! Jõudu ja jaksu ning toredate taaskohtumisteni.
