Delfi U2-e kontserdilt: bänd on supervormis!

Reedeõhtune U2 show tõestas, et Iiri superbänd on pärast kümneid saastaid endiselt megaheas vormis ning Bono teab, kuidas publikut (mis seal salata - enamus 30+ ning veel palju-palju vanemad) üles kütta.

"Võimas, geniaalne, midagi nii head pole enne näinud ja ilmselt ei näegi," on muljed veel mitu tundi pärast kontserti.

Pärast kahetunnist kontserti, kui mitukümmend tuhat inimest rahulolevalt tagasi kesklinna poole rühkisid, kõlas rahva seast üksnes ""Voi helvetti (või "voi vitsi" või veel krõbedamalt), miten hyvä se U Kakkonen olikaan".

Ja oligi - pärast pooletunnist kontserdi alguse viibimist ilmus U2 väärikalt lavale ning ajas keskealise publiku suisa pöördesse.
"It's a Beautiful Day" ning "E-le-vation" karjuti nii väljakult kui staadionipinkidelt.

Audiovisuaalne show oli vägev - 360-kraadine lava ning hiigelmonitor tõi Bono vähimagi liigutuse olümpiastaadioni igasse nurka ära, nii et polnudki vahet, kas olid hankinud kalli või odavama pileti - kõik kohad olid võrdselt head.

Pealegi polnud mingit erinevust, kas olid seisu- või istekoha omanik, sest suur osa pingirahvast seisis ja tantsis samuti.
Pärast lisalugusid, mille seas olid must-be hitid "Where The Streets Have No Name" kui "With Or Without You", pühkisid paljud U2 fännid otsa eest higi ja silmist pisaraid.

Ma ei tea, kas tundus või oligi see nii, aga ka Bonol meeleliigutusest pisar silmanurgas - sest mitmekümne tuhande pealine publik jorises püüdlikult tema järel "Moment of Surrenderi" lõpunoote.
"Kiitos Helsinki, mikä meininki" - sõnas Bono sulaselges soome keeles.