Novembris ilmub teil plaat “My Winter Storm”. Paari veebis juba kuulatava loo järgi — “I Walk Alone” ja “Ciaran’s Well” — tundub see sümfooniline metal. Kas oli eesmärk teha plaat, mis kõnetab eelkõige teie fänne Nightwishi aegadest?

Plaadil on tegelikult neliteist lugu ja see ei ole heavy metal-plaat. See ei olegi niisugune plaat, mida saaks liigitada ühte lahtrisse. Ega ma pole varemgi tegelenud vaid ühe stiiliga, ka Nightwishi-aegadel tegin juurde teisi asju, klassikalist muusikat ja crossover-kontserte.

Tahtsin, et mu esimene sooloplaat ei tuleks ainult ühes võtmes.

Plaadil on mitmeid orkestriga lugusid, s.t ainult orkester ja mina. On mõned lood, kus mängivad ka hevimad kitarrid.

See on üsna tunneterikas ja piltlik muusika, sest mul on olnud hea koostöö mitmete filmimuusika autoritega Los Angeleses. Teie uue plaadi lõpulugu on Alice Cooperi “Poison”. Miks see?
See oli päris naljakas kokkusattumus. Sõitsin eelmisel suvel Soomes autoga ühe 400-kilomeetrise otsa. Kuna ma sõitsin rahulikult, võttis see terve päev aega ja raadiost tuli “Poisonit” tol päeval kokku viis korda!