Kui viie aasta eest Tallinnas peetud
hakkas juba sadamast ennast peale suruma, siis Helsingis saab ikka tükk aega nn „kuiva jalaga“ südalinna poole astuda, enne kui vastu kõnnib silmnähtavalt
viisujen
(kohalik släng lauluvõistluse kohta) tegelane.

Võrdluseks. Tallinnas komistas aastal 2002 igal sammul laululuvõistluse või võistlejate otsa. Võib ju nentida, et meie jaoks olid need võistlused võimalus end maailmale näidata ja tõestada, ja seetõttu oligi linn täis just selleks ajaks valminud „Welcome to Estonia“ reklaame, suurhalli lähedal asuvate tornelamute katustel luurasid väidetavalt snaipirid ja Tallinna liiklus lihtsalt seisis.

Helsingis on kõik märksa proosalisem. Hartwall Arena on keset ehitusplatsi. Kui poleks suurt plakatit areeni seinal, tekiks tunne, et nüüd on küll vale bussi peale mindud.

Korraldajad lubavad küll, et poolfinaali ja finaali saab linnas asuvates lugematutes kõrtsides vaadata ja organiseeritud on isegi ühisvaatamine suurtelt väliekraanidelt, jääb lauluvõistlus enamikule helsingilastest kaugeks.

Kohalikud lehed ei pühenda lauluvõistlusele kuigi palju, pigem antakse juhendeid, mida kõike muud teha, et eurovisioonihullustus liiga palju elu ei segaks.

Hartwall Arena juures unine meeleolu muutub. Küsimuse peale: kus on pressikeskus, oskavad kümmekond mundris meest vaid õlgu kehitada ja tönkavad midagi vigases englishis vastu. Näha on, et sarnaselt meie hiljutisele pronksmäsule, pole ka Soomemaa ära põlanud provintsidest pärit tööjõudu suurürituse turvamiseks.

Aga pressikeskust polegi vaja otsida — uks lendab lahti ja pisike tige tõmmu poiss, hiiglaslik fotokott seljast marsib välja. Tema taga abitult naeratav infotöötaja selgitab kurva tõe. Peopesast suuremaid kaameraid saali ei lasta. Kõik. Kaks objektiivitoru seljakotis muutuvad selle teate peale eriti rasketeks.

Turvareeglid on Helsingis tugevad. Kogenenumad olijad lausuvad, et nii karmi korda polegi varem eriti esinenud.

Pressikeskus ise on kummaline segu põhjamaisest asjalikkusest ja rahvusvahelise homopeo kitšist. Suure teleekraani ees hiiglaslikel kirevatel patjadel lebavad pea eranditult lakutud juustega poisid, läptopid niuetel kummuli.

Käib poolfinaali piletitega proov, kus kõik on täpselt nii nagu õhtul, aga hääli ei anta. Suurtelt ekraanidelt paistab tonnide kauba pirakaid tundeid, siledaid sääri, kõhetuid muskleid ja suisa meeleheitlikku glamuuri.

Taamal pressimaterjalide stendi juurde on kellegi hoolas käeke asetanud voldikud kuumimatest Helsingi homobaaridest, kaanel mootorratta seljas istuv blond noormees.

Taamal areneb Gruusia järjekordne promotrikk, kus matsakad näitsikud maalivad kelle tahes näkku massiivseid punaseid riste. Gruusia on üldse nende võistluste kõige usinam enesekiitja.

Lahkelt jagatakse nende esindaja Sopho plaate, materjale ja särgikesi. Rahvas teab rääkida, et kui see selga panna ja piisavalt ringi käia, on võimalik saada pudel veini.

Naistest huvituvatele vaatajatele aga annab kõige enam kõneainet Moldova Natalie kostüüm, mis on segu seelikust, ülimadalatest puusapükstest ja jalge vahele suunduvast kõrge lõikega string-võrksärgist.

Seevastu lätlased panevad osad ajakirjanikud kaasa laulma. Osa isegi hangib kusagilt meie lõunanaabrite lipu ja esitab sellega veheldes suure ekraani ees oma arusaama algelisest balletist.

Armas.

Pilte Eurovisioonilt näed siit.