FOTOD: George Duke tegi jazzfestivalist funkipeo

Rock Cafés toimuvad Jazzkaare kontserdid on juba mitmendat aastat minu jaoks Jazzkaare olemust defineerinud – ei, ma ei taha alahinnata akadeemilisemas õhkkonnas toimuvaid ülesastumisi või jazzipuritaanide jumalale ehk rohkem meelejärgi olevaid esitajaid, kuid Rock Café sundimatus õhkkonnas on juba mitu aastat järjepanu rahva sekka paisatud energiavooge, mida ehk alati teistest kohtadest ei hangi.

Õhtu veedetuna George Duke'i muusika seltsis ei olnud selles mõttes mingi erand, kuigi peab nentima, et isegi hoolimata Duke'i legendiseisusest tuli tal üpris suuri jalajälgi täita, mida enne teda on Jazzkaare kontserdite ajalukku Rock Cafés jätnud nii Reel People, Incognito kui ka üle-eelmisel aastal sealsamas üles astunud vibrafonilegend Roy Ayers.

Duke, kelle muusikukarjääri trofeede hulka kuuluvad kahtlemata koosmusitseerimised nii Stanley Clarke'i, Frank Zappaga, kui paljude teiste kaasaja muusikaajaloo suurkujudega, on showmees – nähtus, mida jazzmuusikute hulgas just liiga sageli ei kohta.

Samas, olgem ausad, Duke ei ole ka päris jatsumees mitte, tegelikult pööras ta sellele žanrile külje, (kuna päriselt ei ole ta sellest ka samas kunagi loobunud) juba 60ndate lõpus ja usutavasti õigesti tegi.

Nähes, millise kirega 64 aastane Duke funki mängis ning ka rahvas lisalooks just funki soovis, polnud kahtlustki, et justnimelt see žanr on Duke'i muusikas kõige tugevamini juurdunud. Ehkki juba kontserdi alguses märkis legendaarne klahvpillivirtuoos, et kuulda saab praktiliselt kõike, mis vähegi jazzmuusikasse puutub, siis mõnusa ringkäigu neis valdustes, mida ta kõige paremini tunneb, tegi ta arvukale publikule küll päris kindlasti.

Soul, funk, fusion, rnb ja näpuotsaga jazzi oli see, mida Duke'i orkester kogu energiaga rahvale pakkus ning pettuda ei tulnud kindlasti isegi nendel, kellele Duke'i kompositsioonid eriti korda ei lähe.

Et Duke'i oli õhtu staar, siis suurimad ovatsioonid soolode eest sai endale bändi basskitarrist, kes pidi vahepeal pöidla jahutamiseks selle lausa suust läbi vedama.
Duke sai publiku peo pealt sööma juba esimestest taktidest peale, milles on suur teene kindlasti ka soojendajana üles astunud Hedvig Hansonil, kes esitas seekord üpris erinevat muusikat oma viimase aja tavapärasest repertuaarist.

Humoorikalt mõjus see, et klahvpillivõlur tegi enne paarikümneminutiliseks kujunenud fusion oopuse alustamist publiku jaoks pikema sissejuhatuse, nähtavasti nii igaks juhuks, justkui püüdes pisut vabandada helimikstuuride pärast, mis ehk algajale jazzihuvilisele peadpööritavalt võiksid mõjuda.

Eesti publiku puhul on selline mure ilmselgelt liialdatud, arvestades, et vähemalt paaril kolmel korral aastas juhtub siiamaile mõni prantslaste avantgard bänd, kelle loomingus on õhkõrn piir muusika ja hullumeelsuse vahel.

George Duke, kelle nõbu Dianne Reeves eelmisel õhtul Vene Kultuurikeskuse rõkkama pani, lasi aga mõnusalt omas rütmis edasi ning avaldas positiivset imestust selle üle, et jazzfestivalil rahvas nii tormiliselt muudkui funki nõuab.

Lisalugudeks taas lavale astununa väikse retrospektiivi teinud Duke leidis endas jõudu veel teise käigu sissetõmbamiseks ja '80ndate alguses ilmavalgust näinud „Shine on“ küttis tantsupõranda tuliseks. Ja mida muud jäigi vanameistril veel üle öelda, kui tänada pea alati suurepärases konditsioonis olevat Rock Café publikut tormiliste aplauside ja selle eest, et tal lasti iseendaks jääda ning lihtsalt täiesti süüdimatult jazzfestivalil funkida.