FOTOD ja ARVAMUS: Alice Cooper - keskealistele vana lemmik, krapsakatele jõuluvana!
Nokia kontserdimajja 18.45 saabudes tundsin end noorelt, oi kohe, kui noorelt (olen 28-aastane). Mind ümbritsesid garderoobis daamid ja härrad, valdavas enamuses vene keelt kõnelevad ning pigem hilises keskeas. Ka see ei pannud liialt imestama, sest Cooperi ja Forigneri 2007. aasta kontserdil Saku Suurhallis käisin minagi isaga, kes Cooperi muusikast lugu peab.
Kui veidi hiljem nende mõtete saatel trepist üles vantsisin, märkasin veel, et kõik härrad, kes nüüd olid oma puhvaikad seljast heitnud, kannavad bändisärki - Iron Maiden, Mötorhead, Ramones... Sisemine rokihing päästeti valla, slaavi daamid kõrval soliidses seelikus ja kõpskingadel. Ahjaa, üks mees sportdressides ka.
Kui esiti tundus jutt "saal on täis müüdud" utoopiana, tuli kl 19.00 tõdeda - tõesti oli iga viimne kui koht nii rõdudel kui mujal täidetud. Koht? Ma tahtsin öelda istekoht - sest milline keskealine ikka 1,5 tundi seista enam viitsiks. Jalgki ei taha enam nii rütmikalt ilmselt tatsuda, aga ilma nooruse lemmikust jääda ju ometi ei saa. Põrandal olevad seisukohad seevastu olid lõpuni kasinad täituma - seal oli vaid paarsada aktiivsemat noort, kel vanematest Cooper-pisik veidi küljes, mõned lihtsalt nooruslikuma hingega rokimehed-naised sekka.
Ei mingit trügimist ja ta oligi kohal!
Alice Cooper on Eestis käinud neli korda, tema show ei ole aastatega palju muutunud ning on pigem suuremat sorti etendus, kui kontsert. Joogiklaasiga näiteks ka saali ei saa Nokia kontserdimajas ja kõik on ontlikult kaks kätte kõrval-süles. Teater, Surmateater, kui otse selle ettaste nime tõlkida.
Detailideni viimistletud kostüümid köitsid pilku ja hoidsid põnevust ka siis, kui lood ise nii tuttavad kuulajatele ei olnud. Verised sokid ja kitarrid, verenired, pealuud...
Et esimestel seisjatele ja näpuviskajatele vapruse eest kuidagi tasuda, ei olnud Cooper ega kaaskond kitsi - rahva sekka lendas nii medikaid, kilkama panevaid pärlikeesid kui ÄlissKoperdamist toetavaid keppe. Kõigile ei jagunud, ent õnnelikuks said paljud, kel vähegi hüppejaksu kõrgustesse jagus või kel õnn õiges kohas õigel hetkel olla lubas...
Nagu jõulud, mõtlesin korduvalt, kui nad "kinke" jagasid - aga eriti siis, kui noored seisjad esiridades kaasa laulsid, vanemad istuvad kodanikud aga taga muie näol pead kaasa nõksutasid, justkui uhked oma laste esinemise üle jõuluvanale.
Ja siis saabus.... Ülemiste vanake? Just see oli ilmselt paljude, nende väheste eestlaste esimene seos, kui pärast teatraalseid plahvatusi ilmus lavale 3-meetrine Frankensteini-nukk looks "Feed my Frankenstein", kes justkui 10. oktoobriks ehitatud Ülemiste vanake ringi taarus ja lehvis.
Ja lõpetuseks killuke tõelist pidu!
Pea poolteist tundi showtanud, andis kõik pärast igatsetud "Poisonit" aimdust, et finaal on lähedal. Suitsukahur asendus mullitajaga, mis lakkamatult imeilusaid pallikesi tätoveeritud rokimeeste vahele tulistas, vaid mõni sekund hiljem langes laest tuhandeid kullaribakesi ning rahva sekka ilmusid eikusagilt värvilised hiidpallid, mis ühe tuntuima loo "Scool's Out" saatel põrklesid ja rõõmsatujuliselt surmateatri muutumist paradiisipeoks meenutama jäid.
Aga äge nagu showkontserdid ikka.
