FOTOD ja VIDEO: Delfi Eurovisioonil: Eestit peetakse favoriidiks!
Urban Symphony eel oli Eurovisiooni saali Moskva olümpiahallis paisatud kummalise juhuse tahtel tohutu heitgaaside ja värvilõhna pilv, mis meie neide siiski ei seganud. Kui Sandra Nurmsalu võimas vokaal keris a capella lahti esimese salmi „See on tee..“, võis tunda judinaid seljalt üle jooksmas.
Samas meie sümfoonikud haisu üle ei kurtnud ja väitsid, et proov sujus ilusasti. Ka pole kevadiselt rohetava ja suvesooja Moskva melu kedagi ära hirmutanud. Neidiste silmad säravad elevusest.
Eesti on favoriit!
Ajakirjanikud pressitsoonis on suhteliselt üksmeelselt otsustanud – Eesti Urban Symphony on kindel favoriit. Vaid Norra valgevenelasest laujat Alexander Rybaki armastatakse siin rohkem. Eestile kuulub fännide ja ajakirjanike meelest teine, kolmas või neljas koht. Eesti tiim ise favoriidikoormat ei tunne.
„Midagi ei oska arvata, me oleme siin veel nii vähe olnud,“ lausub esimest korda Eesti eurolaulu-meeskonda juhendav Heidy Purga Delfile.
Küsimusele, kas Moskva vastas ootustele, sõnas Purga: „Tegelikult oli see suhteliselt selline, nagu ma arvasin. Kogu selles massiivses olekus on nagu midagi hästi inimlikku, hästi armast, mida väga südamlikku. See on muidugi esimene emotsioon, eks näis, mis edasi juhtuma hakkab.“
„Ega me pole jõudnud eriti kuskil käia. Jõudsime eile õhtul hilja hotelli ja täna on vaja juba siin olla,“ nentis Purga. Eilne õhtu kulus hotellis sisseseadmisele, täna jalutati veidi ajaloolisel Arbati tänaval ja siis oligi aeg esimese proovi käes.
Urban Symphony solist Sandra Nurmsalu jääb favoriidiseisusest rääkides tagasihoidlikuks. „Kuhu välja jõuda? Arvan, et see, et me siis täna oleme, on juba suur asi.“
„Praegused muljed on väga head - oleme linnas jalutanud ringi ja laval on kõik sujunud. Meid on väga hästi siin vastu võetud,“ lausus Sandra Nurmsalu Delfile ja lisas, et ta loodab veel paremini Moskvat tundma õppida.
Hais olümpiahallis
Urban Symphony proov algas Eurovisiooni laval kohe pärast Ukraina tüdrukutebändi Via Gra ekssolisti Svetlana Loboda, nüüdse „antikriisitüdruku“ meeleheitlikku mürtsutamist, kus lendas nii tuld, noori poisse kui ka esineja koibi taeva poole.
„Jeerum, see pole ju laul, vaid puhas müra,“ liigutasid ajakirjanikud pressitsoonis kõrvu. „Ning mis on lahti selle hirmsa haisuga? Nagu keegi värviks midagi ja käivitaks bensiinimootorit...“
Hais, kola, keevitussähvakad on Moskvas eurovisiooni lauluvõistluse toimumiskoha juures Olimpiiski Hallis tavalised. Kuskil keegi täristab, klopsib või müdistab mõne müstilise ehitusmasinaga. Ka lendavate ekraanidega lava pole veel päris valmis. Esialgu pole küll aru saada, mille poolest just see eurovisioon on kõige kallim läbi aegade. Ju seepärast, et kõige enam pistetakse kõrvale, vajalikesse taskutesse, ilguvad kohalikud.
Linnapilti pole "homopidu" eriti muutnud
Lauluvõistlus pole Moskvat eriti palju muutnud. Sama umbkeelsed miilitsad, kes välismaalaste peale vaid tühmi pilguga silmi pööritavad. Vaid turuplats Olümpiahalli juurest on ära aetud.
Ka on võistluse ajaks paljude moskvalannade meelehärmiks suletud areeni väliskülge palistavad müügipunktid, kus sai muul ajal odavalt Calvin Kleini ja Versacet osta. Tõsi, tänavanurgad on Eurovisiooni kaunite naisesinejate nägudega (homme üritame koos Eesti meediaga üles leida Sandra näopildi, keegi olevat kuskil näinud) plagusid täis, kuid sama palju on ka 9. mai aastapäeva meelde tuletavaid vanas heas nõukaromantikas plagusid. Ja Georgi lint on kõige popim aksessuaar.
Seda, et eurovisioon on kohalike silmis nn homopidu, õnnestus ühel Eesti ajakirjanikul oma kõrvaga kuulda. Nimelt ütles üks miilits teisele turvavärava juures: „Kuule, kas tal see pedepilet kah on?“ Akrediteering Eurovisioonile, muidugi.
