Rahvast oli Rock Cafésse kogunenud rohkelt ning silmaga publiku hulka hinnates pidi ka eelneval õhtul toimunud George Duke'i kontsert sellele alla vanduma.

Jazztroniku nime all tegutsev Jaapani superstaar Ryota Nazaki on muusikaskenes, mida kirjeldab ehk kõige paremini termin modernne elektrooniline jazz, loonud muusikat juba tosin aastat. See on tegelikult muljetavaldavalt pikk aeg žanris, mis oma inspiratsiooni ammutab pigem sellest, mida juba varem loodud, pannes puslet lihtsalt igakord erinevalt kokku.
Seetõttu pole ka üldse mitte üllatav, et mõnda lugu või järgnevust kuulates avastasid end hoopis mõnda muud laulukest ümisemas.

Nagu eelmisel aastal esinenud Cro-Magnon, jättis ka Jazztroniku etteaste mulje peensusteni läbimõeldud programmist. See ehk ongi ainuke asi, mida neile saab etteheita – liigset korrektsust, steriilsust, muusikat, mis töötas nagu kellavärk. Võib-olla just sellepärast tundus, et tegelikku hinge näitasid nad alles oma vahest tuntuima loo 'Samurai' ja lisalugude esitamise ajal, siis võis tunda, kuidas see energia, mida tüübid varem justkui vaos hoidnud olid, paisu tagant valla pääses ja korralikuks teknomölluks kulmineerus.

Praktiliselt seinast seinani publikust pungil Rock Café elas aga Jaapani jazzisaadikutele eranditult kaasa iga loo ajal, kuigi suure tõenäosusega oli see kontsert selline 'peab minema' värk ja kahjuks mitte sellepärast, et õudselt sellist muusikat oleks varem kuulanud.

Üks päris sürr ja markantne näide sellest oli üks pealtkuuldud vestlus, kus neiu publiku hulgast oli täiesti pettunud selle üle, et "aga nad ei mängigi ju jaapanipärast muusikat, vaid mingit euroopalikku paska“ - no mida sa sinna kontserdile ronid, kui sul isegi suurt aimu pole, mida sa kuulama tuled.

Peasüüdlane Jazztroniku festivalile toomises, Sten Saluveer, lubas aga järgmisteks Jazzkaarteks veelgi suuremaid üllatusi. Eks siis jääme huviga juba järgmist aastat ootama.