FOTOD: Lenna ja punk? Ansambel mängis näpuotsatäis leebet ning supilusikatega puhast kütet!
Eelaimus, et malbe Lenna lembelise kontserti annab, haihtus hetkega, kui esimese loo alguses kitarristid Laur Joamets ja Mihkel Raud oma tuliste riffidega publiku kehad rütmis liikuma panid ning inimestele täissöönud kõutsi moodi rahulolevalt naeratava emotsiooni näole lõid. Jah, vahepeal kõlas ka vaikseloomulisi lugusid nagu "Sinule", kuid nii, kuidas kontserdi lõpus mängiti "Sõidulaulu" ei unustata veel nii pea.
Kooslus, kus punk kohtub Lennaga, mis kohtub kantrimuusikaga, mis kohtub Mihkel Rauaga on midagi täiesti uut. Lenna on liikunud Epliku ja Kasari turvalisest produktsioonist kindla sammuga Mihkel Raua 90ndate britipopiliku saundi poole, millega ta laval veel mugavustsoonis ei ole, kuid mis talle paganama hästi sobib. Samuti pole tegu enam live's turvalist raadiopoppi esitava artistiga, vaid julge ja kasvanud noore naisega, kes suudab laval hakkama saada sama siiralt nii akustilise ballaadi kui hevilooga.
Ansambel Lenna esituses kõlasid Vaiko Epliku poolt kirjutatud lood("Rapuntsel", "Õnnelaul" ja nii edasi), mõned palad ahjusoojalt albumilt "Teine". Suureks üllatuseks sai kuulda loomingut, mis viis inimesed tagasi aastasse 1995 ehk Mihkel Raud kostitas publikut südamelähedaste ning armastatud Merry Christmas Mr. Lawrence'i lugudega nagu "Everyday is like sunday", "Annabel" ja paljud teised. Ning muidugi kajasid ka Mihkel Raua poolt Lennale kirjutatud muusikapalad ("Mina jään" jpt.)