Kinomajja oli kokku tulnud asjalik seltskond. Trummar Kallervo Karu, teletoimetaja Piret Järvis, teise tõusva bändi Elephants From Neptune'i liikmed Robert Linna ja Rain Joona, Junk Rioti trummar Kirill Nikiforov, muusikamänedžer Indrek "Didi" Ditman, superstaarisaatest tuntud lauljatar Jana Kask oma produtsendi ja bändikaaslase Arvi Aigroga olid vaid mõned laiemalt tuntud saalis viibinud tegijad, kes uue tähe kerkimist kaema tulid, seda lisaks saalitäiele elevil publikule. Kuid tühikuulsusi silma ei hakanud. Aga ega Sinilind pole ju lounge ega rock house.

Soojendusbändina astus üles The Momend Lätist. Meeldiv ja moodsa indie- ja post-rock'i piirimail tegutsev bänd. Siiski andis nende esinemise ajal õhkkonnas selgelt tunda tõik, et kohale tuli publik just Sibyl Vane'i pärast. Ja veidi enne südaööd astuski lavale Sibyl Vane.

Võrreldes aastatagusega on bänd astunud mitu suurt sammu edasi. Tihkeks arrenžeeritud ja hingetõmbepausideta hoogsalt kokku mängitud lood, sundimatu olek laval, teineteisemõistmine väikesest pilguvahetusest, südamlikud sõnad publikule hingetõmbehetkedel, läbimõeldud lavakujundus lambi, teleri ja vaibaga - hakkajad uued bändid ei võistle enam ammu omavahel keldriliigas vaid astuvad kodumaiste kontsertansamblite mitteametlikule esikolmikule Kosmikud-Metstöll-Smilers juba ammu saba peale.

"Välismaa tunne" tekkis kui bänd lugude vahele hingetõmbepause ei teinud vaid ühelt sujuvalt üle läks, hoogustades sel moel energiavahetust publikuga ning kruvides pinget. Too viimane on muide rajataguste tippansamblite tavaline nipp mis siiski meil paljudele paraku raketiteadus. Tore, et sündmused nagu Tallinn Music Week ja sedakaudu avanevad uksedd horisonte avardavad ning bände millegi enama nimel laval pingutama, latti uude kõrgusse seadma panevad. Samuti peab märkima, et kõige soojemalt võeti vastu ansambli senised raadiohitid nagu "What's My Name" ja "Supersonic" ja värske singel "Honey Tree". Ning ühe lisaloona kõlas uus pala mis erines oma meeleolult teistest ning andis võimaluse piiluda ansambli tulevikuloomingut. On padruneid, on püssirohtu.

Eraldi väärib märkimist, et Sibyl Vane'i laulev kitarrist Helena Randlaht võib vabalt võtta enda kanda Eesti esimese tõsiseltvõetava naisrokkmuusiku tiitli, sest laulda, mängida samal ajal kitarrisoolosid ning lülitada ümber efektiplokke pole just kõige lihtsam ülesanne ka meestele. Olukorras kus eesti naine on olnud ajalooliselt pelk häälematerjal eesti mehest muusikaprodutsendi käte vahel on tema taoline iseseisev rokiartist ja laulukirjutaja suures plaanis kahtlematult sama suur samm edasi kui too mille Niel Armstrong omal ajal Kuu peal esimesena astus. Seega - väärtustagem. Kuid mitte vähem olulsid pole Sibyl Vane'i terviklikkuse juures ka alati sonimütsi kandva koguka bassimehe Heiko Leesmenti kindlakäelised bassikäigud ja trummar Mark Kostrovi selge löök ning muhe gruuv. Sibyl Vane on bänd sõna parimas tähenduses.

Kui Sibyl Vane lõpuks aplausi saatel peale kokku kaheksateistkümne loo (14+4) esitamist lavalt minema lasti, olid kontsertiga ilmselgelt rahul kõik saalisviibinud. Kokkuvõttes lootkem, et ka Eesti kommertsraadiod suudavad tekitada oma eetrisse avatud platvormi-polügooni mis head Eesti muusikat laiema publikuni viib, selmet takerduda igavesti Lõhmus-Padar-Lepland-Sal-Saller mugavustsooni ning jätta head uued ansamblid igavesti "alternatiivmuusikaks". Kui neil just ewertlikult-kuratlikult hästi ei hakka raja taga minema. Sest head Eesti bändid väärivad seda, et ka laiem üldsus kui ainult kontsertide külastajad neid päriselt teaks.