Cornwallist pärit laulja, laulukirjutaja ja produtsent Fink (kodanikunimega Fin Greenall) pole maailmakuulus muusik selle sõna tavapärases mõttes — hullunud fännide hordid ei ahista teda tänaval, tema nägu ei figureeri kõmuväljaannetes ega müü välja staadione. Ta on aus, vahetu ja sõbralik inimene nagu mina või sina, lihtsalt selle vahega, et kõik maailma muusikatööstuse vähegi tuntumad tegijad on kas teinud või tahaks temaga koostööd teha. Finki ulatuslikku kogemuste pagasisse kuulub näiteks Amy Winehouse’i, John Legendi ja arvukate sümfooniaorkestritega koos töötamine ja tema muusika kõlab sellistes hittseriaalides nagu “Better Call Saul”, “Elavad surnud”, “Must nimekiri” ja “Pintsaklipslased”.

Fink vastab telefonile veidi uniselt, ent on heas tujus ja valmistub parasjagu esinema Krakovis, klubis nimega Kwadrat. Tutvustan ennast ja viin ta kohe algul kurssi sellega, et olen teda 10 aastat Eestisse oodanud, mööda maailma taga ajanud ja tegelikult aktiivse ajakirjanikutöö asemel hoopis lapsega kodus. Jää sulab kohe. Õieti pole seda kunagi olnudki. Ausus on võti ja Fink näib väärtustavat seda, kui talle kõik südamelt ära rääkida ning vestlus kujuneb plaanitud kümnekonna minuti asemel hoopis kolmveerandtunniseks mõlemapoolseks usutluseks.

Oled alati oma intervjuudes rõhutanud, et oled väga aus. Ja muusikakriitikud ning kuulajad kirjeldavad Sind kui äärmiselt emotsionaalset autorit. Need kaks omadust käivad käsikäes?

Jah, ausus on põhiline. Ma pole mingi kuradi näitleja. Ma olen ausalt, käsi südamel, kõige sitem valetaja maailmas ega jaksaks iialgi igal õhtul lavale minna ja teeselda. Ja kuna valetamine on minu puhul nii läbinähtav, siis selle jaoks on mul mänedžer (naerab). Kui oled aus, siis ei pea kunagi millelegi muule mõtlema peale muusika. Kui olen toredas tujus, tuleb tore kontsert. Kui olen äärmuslikus tujus, tuleb äärmuslik kontsert. Mitte nagu mingi pop-punt, kes läheb lavale ja soiub seal, et oi tere, küll on tore siin olla, te olete nii tore publik. Ja tegelikult on neil kama kaks. Ma jõudsin juba üsna varases nooruses järeldusele, et üldse ei pea teesklema ja võid alati olla sina ise (Fink on praegu 45-aastane - toim.) Ja kui inimestele ei meeldi, on see ka okei. Kõigile ei saagi meeldida.

Huvitav, miks siis nii paljud sellist loogilist järeldust ignoreerivad?

Neile ei maksaks muidu keegi palka. Muusikaäri on ju siiski kahest osast koosnev sõna — mina olen muusika poolel ja kõik justinbieberid, brunomarsid ja taylorswiftid äri poolel. Neile ei saa seda sugugi pahaks panna, ma austan neid selle eest väga, kuna mina ei suudaks iial ärgata iga päev, näha kogu aeg paganama ilus välja, karata ringi, tantsida ja kirjutada seksikaid lugusid sellest, mis tunne on olla teismeline. See on hoopis teine maailm, selles mängus on teised reeglid.

Ometi tunned Sa ohtralt maailmakuulsaid muusikuid, oled nendega koostööd teinud. Milline on Su senise elu olulisim kompliment?

See on küll hea küsimus (vajub pikaks ajaks mõttesse). Ma arvan, et äkki see, kui Royal Concertgebouw Orchestra soovis minuga koos esineda. Kujutad ette, 120 pilli ja mina — see oli tohutu kompliment mu loomingule. Pino Palladinoga koostööd teha oli muidugi meeliülendav ja uskumatu. Ja äkki see ka, kui John Legend lausa paar aastat tahtis koos minuga muusikat teha. Seega asi polegi vast nii palju selles, mida on öeldud, vaid selles, kui keegi soovib minuga musitseerida, aega veeta…

Oled tegelikult korra juba muusikaärist “erru läinud”. Räägid äkki lähemalt, mismoodi see juhtus ja kuidas Su eneseleidmine toimus?

See juhtus umbes 2005. aastal, kui mul sai DJ-tööst absoluutne villand, olin sellest maailmast nii südamepõhjani tülpinud, et kulutasin kogu raha ja säästud, kolisin mere äärde, ostsin plätud ja lihtsalt tšillisin. Ma olin nii õnnelik, see oli võrratu. Siis hakkasin koos erinevate lauljatega lugusid kirjutama — näiteks Amy Winehouse’iga tema varajastel aastatel. Ta oli võrratult andekas ja inspireeriv isiksus, kellel oli tohutult palju öelda ja kes teadis täpselt, kes ta on ja kuhu jõuda tahab. Mina ei teadnud aga muud, kui vaid seda, et lugude kirjutamine ja laulmine andis mulle kordumatu elamuse. See oli minu jaoks nii uus — midagi, mida tahtsin teha, mitte ei pidanud tegema. Sellel tegevusel polnud mingit edulootust, sellega poleks iial pidanud saama üüri maksta. Ja siis kirjutasin loo “Pretty Little Thing”, mis muutis kõike. Ja sündis mu kontoritööst album “Biscuits For Breakfast”, mis muutis jälle kõike ja siin ma nüüd olengi.

Kas ma olen õigel teel, kui pakun, et murdepunktiks sai ka see, kui Sinu looming leidis tee filmi- ja teleprodutsentide südameisse?

Jah, kõik algas sellest, kui mu loomingut sooviti kasutada “Elavate surnute” soundtrackil. Elasin siis parasjagu LA’s ja mäletan, kuidas selle episoodi eetrisse minekut ootasin — sest teadsin, et 10 miljonit inimest vaatab. 10 miljonit inimest kuuleb minu muusikat! See on hullumeelne, üllatab mind siiani iga kord ja ajab elevile. Aga ainult nende seriaalide puhul, mis mulle meeldivad. Näiteks mu viimast bluusialbumit taheti “Better Call Sauli” soundtrackile, see on kuradi vinge! Sest ma jumaldan seda seriaali. Ma olen uhke, et filmirahvas mu muusikat armastab, sest see tähendab, et selles on olemas vajalik emotsionaalsus. Sest tihti kasutatakse muusikat ju väga emotsionaalsete stseenide ilmestamiseks.

Väga suureks kuulsuse ja tulu allikaks on artistidele ka reklaamid. Kuidas on lood Sinuga?

Ei. Reklaamidele ei anna ma oma lugusid iialgi. Seda on juhtunud ainult korra elus — päris algusaegadel tegin muusika Mastercardi reklaamile, meil oli seda ühtainust korda vaja, et albumi kulusid katta. Ja siiani on meeles, kuidas ma olin parasjagu lennukis, teel Ameerikasse ja äkitselt näidati absoluutselt kõigil ekraanidel seda reklaami. Ja ma tahtsin püsti karata ja täiesti kõrist hüüda, et mina tegin selle muusika. Ja samal ajal tahtsin silmi peita. Ma olin muidugi väga noor. See oli väga naljakas.

Aga kuidas on see ajas muutunud, millised on Su vajadused loominguks? Kas vajad vaikust, ööd ja üksindust või teiste muusikute seltskonda? Kirjutad tuuril või üksi kodus?

Iga albumiga on isemoodi. Mulle tegelikult tohutult meeldib uut albumit tegema hakata. Nullist alata. See on nii lahe, kui saad selle tunnikese heli panna kõlama millisena iganes soovid ja kõik võimalused on avatud. Oma loomingu algusperioodil 2000ndate keskel oli mul kindlasti vaja ööd, üksindust, vaikust ja kõike muud säärast laulja-laulukirjutaja klišeed (naerab). Nüüd aga kirjutan lugude alged samamoodi vaikuses ja rahus, sest mul on vaja ekselda nendes emotsionaalsetes avarustes, kust mu lood tulevad. Aga ma teen need valmis ainult teatud piirini, jätan arenguks ja muutuseks ohtralt ruumi ja lähen siis bändikaaslastega stuudiosse, et edasi sünniks juba midagi, mis tundub loomulikuna. Uusima albumi (“Resurgam” — tõlkes tähendab “pinnaletõusu” toim.) puhul on meil kahtlemata see kõige paremini õnnestunud — stuudiosse tõin ma need eriti algelisena. Ja kokku tuli midagi imelist.

Ilmselt võime siis loota, et mängid neid uusi lugusid ka meile?

Jaa, muidugi! Otseloomulikult (naerab). Aga kuna me pole Tallinnas varem esinenud, siis teeme vanu lugusid ikka ka. Sest kui publiku hulgas peaks olema selliseid Finki fänne nagu sina, siis peab mängima ära “This Is The Thingi” ja muu säärase. Ehk siis teeme umbes kuus uut lugu ja ülejäänu on vana repertuaar. Me oleme harjutanud näiteks ka “Perfect Darknessi, “Warm Shadow’d”, “Sort of Revolutionit”…

Aga “Blueberry Pancakes’i”?

(puhkeb naerma) Oo, “Blueberry Pancakes”… no võib-olla tõesti! Me oleme seda harjutanud, aga ma pole kindel. Ma pean olema õiges tujus selle loo jaoks. Poisid oleksid selle üle kindlasti väga õnnelikud, sest nemad tahavad seda alati väga mängida. Minuga on aga see lugu, et kui ma enam loo gruuvi üles ei leia, siis teen lõpparve. Mõnikord oled lihtsalt mõnda lugu liiga palju mänginud. Aga võib-olla Tallinnas võtame selle korraks kavva tagasi.

Mainisid just praegu, et pead mõne loo jaoks olema teatud tujus. Aga kui nostalgiliseks Sa üldiselt ennast pead? Kuulad vahel vana materjali ka ja mõtled möödunud aegadele?

Ei iial. Ma ei kuula kunagi oma vana kraami (rõhutab seda emotsionaalselt vähemalt 10 korda) Ja nüüd kui “Resurgam” on ilmunud, ei kuula ma ka seda vähemalt kaks aastat.

Miks? On see Sulle nii ebamugav?

Jah. Sest tegemise käigus kuulad oma lugusid nii palju, et ainuüksi masterdamise etapiks oled ühte lugu kuulanud vähemalt 50-60 korda ja kõik head vibratsioonid on sellest ammendunud. Me oleme bändiga keskendunud sellele, et anda lugudele live-esitustel uus hingamine, mistõttu kõlavad meie kontserdil lood alati albumi versioonidest väga erinevalt. Me keskendume olevikule ja tulevikule. Ja tegelikult, vanu lugusid kuulates ei pääse ka sellest, et mõtled, mida oleks saanud paremini teha. Nii et jah, minus pole kübetki nostalgiat ja kui oleks minu teha, siis ma tuuritaks ainult kõige värskemate lugudega. Aga ära nüüd valesti aru saa — mulle väga meeldivad soovi- ja lisalood ja me võlgneme oma muusika austajatele seda, mille tõttu nad meid armastama on hakanud. Et kui vihmasel õhtupoolikul on sinu pärast kohale tuldud ja raha makstud, siis me otsime igal juhul oma hinges üles armastuse nende vanade lugude vastu.

Teemavahetus. Mõnd Eesti artisti ka tead?

Ei, käsi südamel, tõesti ei tea. Juhul muidugi, kui keegi kuulus pole eestlane ja ma lihtsalt pole sellest teadlik. Et näiteks Nicki Minaj on eestlane või midagi muud säärast? Ei? Aga ma usun, et ega see nii ei jää, et ma Eesti artiste ei tea, sest tuuritades laekub meile igast kontserdipaigast palju uut muusikat ja me proovime alati leida aega seda ka kuulata ja teeme tuuri lõpus vahel lausa mitu mixtape’i.

No ma pean ikka kiusu pärast selle ka ära küsima, et miks Sa pole varem Eestisse tulnud?

Anne, ma olen ausalt tahtnud väga pikka aega Eestisse tulla! Aga me arvasime siiani, et me ei müüks seal saali välja. Aga kui me võtsime julguse kokku ja läksime Vilniusse ja leidsime seal eest täismaja, siis hakkasin mõtlema, et äkki tõesti peaks minema ka Riiga ja Tallinnasse. Eks näis. Äkki tuleb 50 inimest, äkki 500, ega mina tea. Ma näen lihtsalt seda, et paljud muusikud ei tule teile sinnakanti, kuna kardavad läbikukkumist ja on kinnisideestunud Inglismaa või Prantsusmaaga. Euroopa on aga üüratult suur ja itta on alati lahe tulla. Mulle meeldib, kui otsekohesed, ausad ja tõelised on Ida-Euroopa inimesed. Ja nagu kõik artistid, pean ka mina sulle tunnistama, et kahjuks meil pole tuuril praktiliselt kunagi aega ringi vaadata, aga me tunnetame iga koha vibe’i ja maitset. Selle saab tegelikult kätte juba ainuüksi kontserdipaiga inimestega suheldes. Me kogume mälestusi ja paneme paika kohad, mida tahaks külastada hiljem tuuriväliselt. Mind ei huvitagi niivõrd mingite linnade arhitektuur või muu säärane, vaid ikka inimesed. Mulle on siiani tohutult meeldinud Vilnius, eks näis, mis tunde Tallinnast saan.

No ma võin sulle saladuskatte all öelda, et oma kontserdipaigas maandud küll otse Tallinna hipsterite paradiisi.

Oh, väga tuus. Sobin sinna oma habeme ja kitsaste teksadega ideaalselt (puhkeb naerma). Vinge, olen väga ootusärev!

Fink esineb Tallinnas Vaba Laval homme, 28. septembril. Kontserdi erikülalisena astub üles Erki Pärnoja. Piletid on saadaval Piletilevis.