Intervjuu Joe Cockeriga(PILDID)
Ma olen käinud turneedel väga pikka aega, on kaunis kõva pingutus hoida häält vormis, kui pead olema kogu aeg ratastel. Ma olen aastatega suitsetanud 40 sigaretti päevas ja joonud pudelite kaupa viskit, see on seadnud mu häälele teatud piirangud. Ma olen kaotanud kõrgemate nootide osas, aga samas olen ma arendanud välja isikupärase stiili. Ma olen laulnud üle 30 aasta, aga ma ei kasuta mingeid erilisi trikke, ma olen lihtsalt esinemise päeval vait ja hoian madalat profiili ja siis ma lähen lavale ja kõik tuleb kui iseenesest.
Mida te teadsite Lätist, enne kui siia tulite?
Mitte palju, välja arvatud see, mis me kuulsime umbes viie aasta eest, kui me olime Moskvas. Me oleme käinud paar korda Poolas ja Tshehhoslovakkias, kommunismimaades. On omamoodi huvitav pääseda lõpuks siia korraliku varustusega rokkima. On meeldiv mängida inimestele, kes on sellest kõigest ilma olnud.
Kas te olete näinud filmi "9 1/2 nädalat" ("9 1/2 Weeks") ja kas see on teie kunstilisi väärtusi mõjutanud?
Filmile heliriba tegemine oli huvitav, kuna ma nägin võtteid veel enne, kui see kokku pandi. Enam nii filme ei tehta. Aga üldiselt ma pidasin seda väga kummaliseks filmiks.
Mida peab artist tegema, et nii suurt menu saavutada ja saada nii populaarseks kui teie?
See kehtib ainult Inglismaa ja mitte nii palju Euroopa kohta; muidugi olen ma olnud Ameerikas kaunis kaua aega, aga ma olen säilitanud austajad Euroopas. Ma ei ole superstaar, aga ma olen suutnud säilitada austajateringi. On kena tulla uutesse kohtadesse.
Mis on teie huvialad peale muusika?
Ma elan Colorados, kus meil on rantsho ja kui ma koju pääsen, mida ei juhtu kuigi sageli, siis on mul seal hobused ja ma käin koertega jalutamas ning kasvatan tomateid, see on üks mu kirgedest - mul on kasvuhoone.
See kõlab veidi veidralt, aga ma olen harjunud olema ratastel - ma olen ööinimene - ma olen üleval öö läbi, aga kui ma olen turneelt tagasi, meeldib mulle maaelu.
Väga isiklik küsimus - kellele te pühendate oma armastuslaulud?
Ma tunnen tõelist kirge selle vastu, mida ma teen. Sellised laulupealkirjad nagu "You're So Beautiful" on armastuse väljendus. Armastus ja muusika moodustavad suure osa mu elust. Laulud on kirjutaud enamasti mu naisele, keda, nagu te teate, ei näe ma kuigi sageli.
Mis pakub teile suurimat elamust, kui te esinete - kas kontserdil esineda või stuudios töötada või väikeseid kontserte korraldada?
Mulle meeldivad senini turneed, kontsertidel esinemine. Aga on kena ka stuudios töötada, kuigi kontserdid on aastaid mulle leiba ja leivakõrvast andnud. Reisimine on natuke karm, aga poole miljoni inimese ees esineda on väga põnev. Kuulajatega suhtlemine on eriline elamus.
Te ütlesite, et olete nii kaua turneedel käinud, kas te ära ei väsi?
Seda küll, aga nagu ma juba ütlesin, mustlaseluga harjub ära, lihtsalt õpib kohvri otsas elama, ja see on üks neist asjadest, millest ma puudust tunnen, kui ma aja maha võtan. Mõnikord kui ma ei ole neli kuud ratastel olnud, tunnen ma jälle seda tungi.
Teil on Colorados "Mad Dog Ranchi" nimeline kohvik. Kas see on moeasi, äri või lihtsalt hobi?
Me kolisime Coloradosse kaheksa aasta eest ja mu naine tahtis midagi kohaliku kogukonna heaks teha. Ühel päeval möödusime - külas, kus me elame, on vaid 500 inimest - sellest vanast majast ja ta küsis, kas ma kingiksin selle talle sünnipäevaks, mida ma ka tegin ja tema tegi sellest restorani ja see on saanud oluliseks osaks meie elust.
Selle teema jätkuks, liiguvad kuuldused, et teil on alati pudel tabascot taskus.
Kõik räägivad, et inglise toit on halvim maailmas. Meil on kokk, kes meiega kaasa reisib - prantsuse kokk, ja tema valmistab toite, mis mulle maitsevad. Aga mõnikord ma himustan kartuli-hakklihavormi ubadega, ma ei söö seda iga õhtu, aga aegajalt küll.
Milline kirjandus teile meeldib?
Ma loen palju sõdade ajalugu. Ilukirjandus mulle lihtsalt ei meeldi, ma ei tea, miks.
Kas te närveerite ikka veel lavale minnes? Kas teil on mingi esinemiseks valmistumise rituaal?
Ma muretsen alati, kuna kunagi ei tea, mida oodata. Kõik sõltub publiku reaktsioonist. See on erinevates kohtades täiesti erinev. Saksamaal oli mul väga tähelepanelik kuulajaskond, kes elas muusikasse sisse, otse füüsiliselt.
Millises vanuses te mõistsite oma rolli elus?
12-aastasena teadsin ma, et tahan olla laulja. Ma sõlmisin plaadilepingud 16-aastasena, seega ei ole ma kunagi teadnud midagi peale rock ´n´ rolli. Areng tuli reisimise ja muudatuste kaudu. Ma olen alati olnud sooloesineja.
Kas te pöörate tähelepanu oma soojendusbändidele, kas te üldse kuulate neid?
Jah. Mul on olnud õnne - korra oli mul selleks isegi Sheryl Crow.
