Jajah, nimetada Villu Tammet alluvaks on sama tobe kui proovida krokodilli koerakuudis pidada või liivast putru keeta.

Nõrkemisest on sel ööl asi kaugel, kuigi imke kontserdil lava ees rahmimine on sama kõva trenn kui täispikk jalgpallimatsh või korralik raju seks. Nagu hiljem selgub, jätkub sel õhtul 21aastase hingega 43aastasel kehal jõudu järgmise hommiku kella seitsmeni.

„Sind *ikkugu kord sinivaal“


Esimene kokkupuude Villu loominguga oli mul 1987. aastal, kui toonane Lasnamäe punkar Sprite laenas mulle kassetti, kus ragina seest kostus läbi kuulus „Naistepäevalaul“, mille legendi kohaselt olevat Villu kirjutanud oma kooli õpetajatele.

Võibolla ei olnud JMKE, vaid hoopis ansambel Türann? Ei hakka sel kirjutamishommikul Villut telefonitsi üles äratama, nagunii pärast kommentaariumis parandab

Noorlüürikud lootsid ses laulus, et koolmeistritel läheb elus hästi: „Et kõrini sul oleks *itt ja silmaaugust jookseks *itt“ või „ja rööbaspuud sind *ikkugu ja kitsed ligi tikkugu“.

Selleks ajaks on Metallica „Master of Puppets“ aastakese kassetimängijas kolisenud ning esimene tere-tulemast-puberteet Singer-Vingeri kontsert Tallinna 60. keskkooli (tänapäeval Kuristiku gümnaasium) aulas toimunud. Nagu ka muusikutele endale ei jää ka kontserdikülastajatele JMKE esinemised alati meelde, kuid fakt on see et Nõmme kultuurimaja oli mõni aasta hiljem haiglaselt palju rahvast täis ning JMKE eel või järel nilbitses laval lahedalt Onu Bella ja Öörahu.

Kui Villu elu muutis kapitaalselt Sex Pistols, siis nii mõnigi noor eestlane hakkas natuke rohkem oma peaga mõtlema pärast saadet “Noortestuudio pärastlõuna”, kus tuli vist esitamisele ajutise üle-eestilise kuulsuse ja igavese au toonud „Tere, Perestroika“.

„Aeg on minna metsa elama“


On olnud aastaid, arvan, et 1994 ja 1995, kui ma nägin kõiki JMKE live’e. Sellesse ajajärku jäi tõenäoliselt ka Mati Undi lavastatud “Suveöö unenägu”, millele Villu muusika treis. Iga JMKE uus album on räige roki armastajale suursündmus, liiatigi kui neid nii harva saab. Mure maailma ja inimese mandumise pärast paneb Villu ikka ja jälle mustandikaustikut haarama ning uusi sisult ja vormilt teravaid lugusid looma.

Ja kui me Ruhnu saarel või Kanavere külas või ta Kadrioru korteri köögis Villuga väikest napsi lahendame, siis jõuame nii mõnigi kord järeldusele, et me mõtleme suuresti ühtemoodi „roheliselt“. Fakt on aga see, et oluline osa neist (öko)süsteemikäsitlustest on minu puhul alguse saanud filosoofialeksikonist nimega JMKE, mille on kirjutanud jätkusuutliku maailmaõpetuse doktor Villu Tamme.

Respekt, rsk!

PS. Tarmo Tuule on Ajakirjade Kirjastuse ristsõnaajakirjade peatoimetaja. Villu Tamme on sama osakonna ristsõnakoostaja, valitud möödunud suvel lahendajate poolt Eesti parimaks ristsõnakoostajaks.

VAATA PILTE KONTSERDILT