Kes tellib muusika?

Heamuusika kontsertide korraldaja Helen Sildna annab Muusa suvenumbris teada, mis korvab õilsa eesmärgi nimel tehtud ebainimlikud pingutused.

“Mind on alati huvitanud, mis toimub inimesega, kes ühtäkki avastab, et on laval ja tema ees on kümned tuhanded silmapaarid, mis ootavad hinge kinni pidades tema esimest sõna või liigutust. Kõik need usaldavad hinged on tema kätes nagu sulavaha ning ta võib neid oma äranägemist mööda mõjutada: panna nutma, naerma, tantsima, karjuma. Paari tegelase käest olen selle kohta ka küsinud ja vastatud on umbes midagi sellist: „Tead, see tekitab sõltuvuse. Kui korraks seda tunnet koged, ei saa enam ilma elada. Energiat, mis sulle publikust lavale tagasi voogab, ei saa asendada mitte millegi muuga. Hakkad seda vajama nagu õhku.” Artist vajab publikut ja publik vajab artisti, nende vahel toimub müstiline energiaringlus, mis on võimas ja vahetu. See suhe on püha. Mis iganes jääb sinna vahepeale, on tühipaljas asjaajamine. Seda võin ma aga kinnitada, et asjaajamiste riburada võib olla tegelikult käänulisem, konarlikum ja aeganõudvam, kui esmapilgul paistab.

Iga eluterve kontsertürituse A ja O on loomulikult artist ja veelkord artist — vundament, millelt hakkab hargnema kogu edasist protsessi liigendav sündmuste-otsuste ahel. Artistile mõeldes paneme kokku kogu taustsüsteemi ja stsenaariumi, mis arvestab esineja eripära ja hingelaadi ning ka kujutletavat publikuhulka, kes kontserdipäeval pilet näpus (oluline detail!) kohale tuleb.

Unistused ja reaalsus
Elemente ja nüansse, mis selles mitme muutujaga võrrandis mängima hakkavad, on muidugi hulganisti, oluline on aga see, et ideaalstsenaariumid ja reaalsed võimalused kuskil loogilises punktis kokku saaksid. Minu isiklikus ulme- ja fantaasiamaailmas toimiksid näiteks sellised stsenaariumid:

1. Prince esineks Vene Draamateatris 800-le fännile (Siim Nestoril oleks koht esireas). Kontserdi viimaseks looks oleks „Purple rain”, mille ajal langeks teatri äsja taastatud kauni lae alt helkivat kuldvihma ja kõik inimesed seisaksid juubeldades-plaksutades-karjudes püsti ja nutaksid.

2. Björk esineks The Sugarcubes’i, Islandi kammerkoori ja Anthony and the Johnsonsi lauljaga (kes Björki valmival plaadil kaasa lööb) Kaarli kirikus ja neid soojendaks Sigur Ros.

3. David Bowie, Brian Eno ja Iggy Pop annaksid kõik koos Tallinnas ühe erikontserdi, kus Bowie presenteeriks muuhulgas ka oma viimase aja lemmikbände TV On The Radiot (Bowie laulaks seal ühtlasi ka tausta) ja Arcade Fire’it.

Aga tagasi reaalsuse juurde, kus eksisteerivad piletihinnad, artistide tasud-huvid-ajagraafik ja Exceli-tabelid, mis need väikesed pisiasjad kenasti üheks ühtpidi mõistetavaks arvutustejadaks vormib ja ulmadele-fantaasiatele kiire ja emotsioonitu lõpu teeb.

Klient on kuningas
Loodan, et te ei pane pahaks, kui visandan siinkohal väikese karikatuuri veel ühest eksisteerivast reaalsusest, mis vähemalt minu arvates kõlab palju jaburama ulmena kui eeltoodud unistused — samas on selles absurdis aga reaalsust rohkem kui uskuda tahaks. Lubage esitleda, kavas on šampanjabassein ja topless-ettekandjad, glamuur ja tikuvõileivad, tordist välja hüppav jazz-bänd ja klounid karkudel, tuleneelajad ja Marilyn Monroe teisik, allveeballett ja kaskadöörid, miljoniline ilutulestik ja … khmm … näiteks Kylie Minogue.

Kuna viimasel ajal on aina tihedamini tee minu telefoninumbrini leidnud mitmed elukutselised ürituste gurud, kes parajasti näiteks tordi sisse lahedat jazz-bändi otsivad, siis mõtlen vahel kõhedustundega, et kui nüüd firmadel aina paremini läheb, siis varsti tahetakse korporatiivpeole ju kohaliku show-tantsu trupi asemel ikkagi hoopis Jennifer Lopezi puusa hööritama. Jõukuse kasvades muutuvad soovid aina suuremaks ning mis võikski olla parimaks viisiks, kuidas rahamägede kuhjumise kümnendat aastapäeva tähistada, kui näiteks Madonna firma juhtkonnale „Happy birthday mister president” laulmas. Staar on ju tore toode, mida saab raha eest osta, ta ongi meile kasutamiseks mõeldud, las aga tuleb ja teeb me külalistele nalja ja trikki, raha meil ju on! Klient tellib muusika. Tuleb ilmselt tuttav ette see ilmaelu paikapanev lauseke? Aga noh, Jennifer kohaliku katuseparandusfirma juubelil — miks mitte! Ta on kindlasti huvitatud ja kannab hea meelega ka korraldaja palvel firmasümboolikaga nokamütsi…”

Edasi räägib Helen oma loos kurjakuulutavast telefonihelinast kontserdipäeva hommikul kell viis, ning poolsurnuks räägitud saatkonnahärrast, kes päästis 15 000 Moskva muusikafänni päeva.

Helen Sildna on korraldanud muuhulgas sellised suurüritused nagu Aerosmithi Tallinna ja Riia kontserdid ning Ozzy Ozbourne kontserdid Tallinnas ja Vilniuses sel suvel.

Loe pikemalt suve Muusast!