Lugeja emotsionaalne elamus: Smilers pani Jõhvi pühakojas "Petsil on BMW-ga" nii noored kui vanad rokkima!
"Ma isegi ei olnud kindel, kas peaks minema kirikukontserdile Smilersit ikka kuulama, aga hea oli et läksin, sest seda ei saa millegi varemkogetuga võrrelda. Ka Saller ütles lõpus, et nad on ühteteist näinud ikka, aga mitte seda," alustab ta oma kogemuse kirjapanekut.
"Smilersi kontsert läks kirikutäis rahvale ja kõik kuulajad, nii 10-aastased kui hõbehallide peadega prouad, elasid kaasa. Bänd valati kestvate ovatsioonidega üle juba pärast esimesi lugusid ning hoolimata kohalolnud massist ja hoone enda eripärast tekkis vanade kiriku võlvide all intiimne kooslus ja fiiling, mis kestis kogu kontserdi vältel," on Karit jahmunud.
"Kui kirikutäis rahvast laulis selgelt ja viisipidavalt (!) koos Sal-Salleriga a capella „Tantsin sinuga taevas, ainult tähed jalge all…“, siis kajas see heledalt tagasi kirikuvõlvidelt ja kõlas kaunimalt kui mistahes jõululaul," imestab ta.
"Oli sürr vaadata, kuidas Saller istus kiriku altari ees, peakohal suur puust voolitud Kristuse krutsifiks ja laulis oma käriseva hääle ja hingevalu ilmega „…see on keelatud viljade turg…“ ning kuulajad laulsid, õõtsusid, mõned hüüdsid ja vilistasid kaasa. Sal-Saller ise kommenteeris, et see lugu sai nüüd uue tähenduse lauldes seda just selles kohas ja sellel teemal. Ovatsioonid ja skandeerimised ei tahtnud lõppeda."
Aga selle üllatavalt vastuolulise looga polnud veel kontsert sugugi läbi!
"Petsil on BMW…“ pani vanad kirikuseinad kõmisema, vanaprouad nõksutasid päid kaasa, nooremad kuulajad röökisid laulu kulminatsioonil kaasa. Raju…!
Lõpulooks "Tantsin nagu loom“ olid püsiti pea kõik ja aplodeerisid, tantsisid ja laulsid kaasa. Bänd kutsuti tagasi, kontsert ei tahtnud lõppeda. Keskealine härra mu ees üritas oma prouat korrale kutsuda: ole nüüd, istu maha, aga sest polnud abi.
Peale kontserti kirikust väljudes kõik särisesid veel elamusest ja tekkinud erutusest.
See oli fiiling, erutus, mis tekib üks kord elus nii bändil kui kuulajail. 1,5 tundi ehedat kõrget emotsiooni nii seda ruumi mõlemalt poolelt. Bänd ise ka ei saanud, mis toimub. Iga lugu läks maksimum emotsiooni ja elavusega ja tuli kuulajailt samaga tagasi. Ma elus ei oleks arvanud, et selline tants ja kaasaelamine on luteri kirikus võimalik, veel vähem, et ma seda ise teenJ
Keegi korraldajatest, kuulajatest ega ka kindlasti bändist endast ei arvanud, et väljakuulutatud akustiline kirikukontsert pealkirjaga „Vaiksem kui varem“ saab rõkkavaks rokkkontserdiks, kus kuulajaskond kirikus pinkide vahel püsti plaksutab, laulab, hüüab, skandeerib kaasa. Kavas olid nii vaiksemad kui ka rokimad lood, aga emotiooni see ei vähendanud.
Eriti üllatav on kogu loo juures see, et kontsert kandis nime "vaiksem kui varem" ja oli kõike muud kui pealkirjas lubati!
