Metallica täna Tallinnas: Loe fännide mälestusi!
Brait
Meil on gümnaasiumi-ajast sõpradega bänd, millega vahetevahel esinemisi teeme. Üldiselt esitame omaloomingut. Eelmisel suvel esinesime mõnusal suveõhtul ühes Kesk-Eesti puhkekeskuses ja kui olid enda lood otsas, pidi nagu bänd lahkuma aga publik oli liiga pöördes, et lasta peol lõppeda. Ja siis hakkas kitarrist, nagu välk selgest taevast, mängima Enter Sandmani kitarri sissejuhatust. Me polnud Metallicat kunagi mänginud ja polnud ka arutanud seda, et kas see kellelegi meeldib või mitte, sest bändi stiiliks oli natukene kergem muusika. Läkski improviseerides Enter Sandman lahti - ja kõik pillimehed oskasid oma osi hoolimata, et me ei olnud seda muusikat varem proovinud. Rahvas läks veel rohkem pöördesse ja Enter Sandmanist sai From whom the bell tolls ja viimasest omakorda Fuel. Kokku tuli nagu improviseeritud Metallica poppurrii, mis läks rahvale väga peale ja kõlas võimsalt. Jätsime ühemeelselt selle poppurrii enda repertuaari ja ega kergema muusika poole enam ei kippundki. See seik näitab, kui legendaarne tegelikult Metallica muusika on pillimeeste jaoks.
Henri
Metallica esimesel külaskäigul Eestisse otsustasin trügida esimesse ritta, et seda ilmaimet võimalikult lähedalt näha. Olles peaaegu oma eesmärgini jõudnud, avastasin, et käe pealt on kadunud vanemate poolt keskkooli lõpu puhul kingitud hõbekett. Täielik kass peal mõtlesin tuldud teed tagasi minna ja silmad maas hoida. Ehku leiab ülesse. Tatsasin tuttavat rada pidi lavast eemale aga ei miskit. Jõudes natuke hõredamini asustatud piirkonda, kus olid õllemüügi putkad tahtsin ennast natuke kosutada ühe toobi õllega. Käsi taga taskusse ja ohhoo! Rüsina käigus oli kellegi õel käsi sealt mu tengelpunga teisaldanud. Rahatuna, ketituna ja õlletuna tuli jälle lava poole matkata. Esiritta ma ka jõudsin ja kontsert oli ülivõrdes vinge. Kui üritus läbi ja rahvast juba päris vähe lauluväljakul ringi tuias otsisin oma kaduma läind varandust veel aga leidsin ainult kellegi
Raineri (kui õigesti mäletan) odava elektronkella.
Marko
Tegin Metallica`ga algust oma noore vanuse tõttu alles milleeniumi vahetuse ajal kui sõbra pool sai üht isekõrvetatud plaati Garage Inc albumi põhjal kuulatud. Mäletan, et esimene videogi, mida sai tollal Metallica poolt vaadatud, oli Whiskey In The Jar, kus poseerisid nii mõnedki ilusad naised - vähemalt tollal tundus nii. Sai teda ikka pikalt kuulatud ja hakkas nii meeldima, et mõtlesin, et kirjutan oma toas olevale veel veneaegsele tapeedile suurelt Metallica. Mõeldud-tehtud. Lõikasin veel paberist välja tähed, värvisin punaseks ning kleepisin seinale. Kui aga sõber mul paar nädalat hiljem külla tuli, sai ta kõvasti naerda. Nimelt olin ma Metallica kirjutanud vaid ühe "L"-i ning "C" asemel "K"-ga. Seega seisiski mul veel pool aastat seinal veripunane kiri METALIKA. Noorus on ilus aeg!
Lauri
Metallica on olnud minu lemmik bänd juba aastaid. Sain Metallicat käia kuulamas 2006. aasta suvel, päev oli palav, päike lausa kõrvetas. Ise jõudsin konserdipaigale umbes 5 tundi enne Metallica lavale astumist, lavale polnud veel astunud soojendusbändid ja lauluväljak oli veel "hõredalt" asustatud .... Meenutades toredaid seiku sellest kontserdist meenub mulle eelkõige üks tore lavatööline, keda ärevad fännid oodates Metallica lavale astumist pidasid ekslikult esinejaks, ja iga kord kui ta lavale korraks ilmus, järgnes sellele publiku soe aplaus. Lõpuks sai ka too lavatööline aru et just tema on see, kelle peale vaatajad eufooriliselt aplodeerivad, ja enam ta lavale ei kippunud.
Lisaks sellele meenub mulle ka üks kamp purjus soomlasi, üks vaeseke oli end nii purju joonud, et juba enne Metallica lavale astumist magas ta murul õndsat und ....
Teine seik mis soome fännidega meenub oli see kui konserdi lõppedes hakkas ühel põdral loodus kutsuma, niisiis võtsid kõik soomlased ringi ja nende kaasmaalane siis kergitas nende keskel rahulikult põit ... :)
Rauno
Ma räägin oma huvitavast loost, kuidas ma sain Metallicale 2006. aasta suvel. Kui mu sõber oli mulle mitu kuud enne laivi õelnud, et Metallica tuleb Eestisse, hakkasin pileti jaoks raha koguma. Ma olin selleks ajaks Metallicat kuulanud 5 aastat ja mu elu unistus oli saada Metallica livei'le. Kui oli raha kokku saanud, siis läksin piletit ostma. Olin suht rivi lõppus, aga õnneks sain pileti. Laivi päeval läksin rongiga Tallinna ja kui jõudsin kontserdi paika, trügisin lava ette. Aga kontsert läks luhta kuna olen lühikest kasvu ja ei näinud eriti midagi. Aga olin õnneks rahul, et sain seal ära käidud. Peale laivi ei saand millegiga koju, õnneks olid tuttavad laivil ja nägin neid äramineku ajal. Nad elasid Pärnus ja tõid mu koju.
Erman
See kõik algas 9. juulil 10 aastat tagasi. Ise ma olen 15 ... Mulle kingiti sünnipäevaks Metallica plaat ja ma ei teadnud midagi sellisest musast tollal ajal ja ma siis kuulasin ja imestasin MIS IMELINE ASI SEE ON! Ja nüüd on see kestnud juba 10 aastat! Kahjuks ma pole neid kunagi lives näinud, sest siis kui nad lauluväljakul esinesid, polnud ma Eestis, et seda näha. Ja see tegi mind elu kurvaks ... siiani kahetsen seda ... Aga Metallica peale on ikka sõprade seltsis möllatud oi kui palju. Head ajad tulevad meelde. Alles hiljuti olime sõpradega koos ja kuulasime ja nautisime seda imelist musa.
Meil isegi on kombeks võtta pillid kätte, panna Metallica plaat peale ja lihtsalt sisse elada, vehkida peaga, mängida pille ja laulda kaasa ... See kõik on olnud imeline ja see kestab elulõppuni! Kuna ma ise teen ka bändi, siis jah, nad on ilmselt kõige suuremad iidolid mul eales : ) Ja ma armastan neid kogu südamest!
Sten
Minu mälestus, parim mälestus seisneb selles, kui olin kõigest 14-aastane poisipõnn ning isa valmistas meeldiva üllatuse, kui ütles, et saab mingisugust Metallicat kuulama minna. Aasta oli 2006. Ma teadsin bändist toona ainult nii palju, et tegemist on vist ülemaailmselt kuulsa bändiga ning seeaeg veel muusikavõõras inimene, olin õnnelik. Kontserdil elasin asja kohe sisse, meeles on ka see, kuidas Nothing Else Mattersi ajal tundsin nagu oleks terve Lauluväljak justkui üks inimene. Fueli ajal oli samuti tunne, et see bänd meeldib vist päris paljudele. Mida kontsert edasi, seda rohkem hakkasin ka kaasa elama ning nautisin asja täiega. Enne Metallicat ei olnud ma eriline muusika kuulaja. Pärast seda olen hakanud kuulama AC/DC't Rolling Stonesi, CCR'i ja muid vanu häid bände. Ma võlgnen Metallicale väga palju.
Indrek
Tore mälestus on see, kui 2008. aastal Riias Metallica kontserdil olin esireas, bändi poolt vaadatuna veidike lava vasakpoolselemal küljel, kus tavaliselt paikneb soolokitarrist Kirk Hammett ja nende loo "For whom the bells dolls" vaatas Kirk mulle silma ja osutas sõrmega minu suunas. Kontserdi lõpus loopisid bändiliikmed medikaid, millest kaks püüdsin kinni ja ühe oli visanud Kirk.
Andrus
Senini on hea meenutada, kuidas üks mu sõber, kes ise ei tahtnud tulla kontserdile ja lihtsalt viis meid linna ja pidi ka hiljem järgi tulema, aga mingi hetk vend helistab, et on ka lauliväljakul kontserdil. Ütles,et sai odava pileti värava tagant. Vaatasime siis kontserdi ära ja hakkasime auto juurde minema, me hakkasime sõbraga ees minema, et naised kuskilt linnapoolt peale võtta. Nii jalutasime ja vaatan, et vend muutub kuidagi imelikuks. Küsisin siis, et mis viga ja tuli välja,et auto oli ära viidud. Siis hakkasime öösel jälgi ajama, kuhu parklasse viidi. Lõpuks saime teada, et kuhugi Mere puiesteele. Siis oli kärmelt vaja ju sinna saada, aga polnud ju minna millegagi minna. Siis saime mingi lätlaste bussi peale, kes tahtsid kuhug edasi pidutsema minna, aga mitte Tallinnasse vaid Pärnusse. Nemad siis viisid meid kesklinna ja me juhatasime nad kaardi järgi kuidagi linnast välja. Kusjuures, meie naised veel ei teadnud sellest midagi, et auto oli ära viidud. Kui nad helistasid, siis suutsime vabandada välja, et on ummikud. Lõpuks saime siis auto ka kätte, ja see pilet läks ikka vennale päris palju maksma. Siit moraal: ära osta odavaid asju!
Erki
2006. aastal toimunud Metallica kontserdist on mul meeles üks lugu, mis kripeldab mul südames siiani. Kontsert oli super ja suure Metallica fännina nautisin ma seda täiega. Suutsin end sokutada esiridadesse ning püüdsin igat pilku, mis bändimeestelt vähegi minupoole jõudsid. Pärast esinemist viskasid Metallica mehed rahva sekka medikaid. Nii nagu teised suured fännid lootsin ka mina ühe neist endale saada, aga edutult. Muidugi olin löödud. Mõne päeva pärast, kui olin külas ühel tuttaval selgus, et just tema, kellel tegelikult polnud minu lemmikbändist suurt sooja ega külma ning külastas kontserti vaid sellepärast, et tegemist oli kuulsa pundiga. Just tema oli leidnud medika, mida mina olin endale nii väga ihaldanud. Sellest tegin järelduse, et veab ikka neil, kes tõelisele fännile üliolulisi pisidetaile väga väärtustada ei oska. Ja kui mina asetaksin selle pisikese vidina oma kodus au kohale, vedeleb see temal kuskil sahtli põhjas. Nii kurb on fännide elu.
Mihkel
Oli juunikuu aasta 2009 ja ootasin kahe hea sõbraga Helsingis Metallica värava taga ligi 18 tundi, et saada esireas hea positsioon. Probleemiks kujunes pika ootamisega see, et väljas oli ca 5-6 soojakraadi ning seljas oli meil ainult särk ja teksad. Oli tuuline ja vihma sadas. Me käisime vahetustega teisel pool Hartwall Arenat tuulevarjus, et mitte ära külmuda. Kui lõpuks olime oodanud ära oma 18 tundi ja saime sisse tormatud, siis oli meil puhas plats ees ja saime väga hea koha. Kui algas That Was Just Your Life (ehk siis Metallica avalugu) intro, siis võtsin endal peas kokku kõik need tunnid, kus ma piinlesin ja nutsin peaaegu külma pärast ning lahistasin lihtsalt nutma. Kuid kui Metallica astus lavale, siis järgmised 2 tundi oli ainult puhast metalit ja head meelelahutust.
Järgmine päev läksime uuesti Hartwall Arena juurde. 6 tundi varem enne kontserdi algust. (jah me läksime ka teisele kontserdile) ning hoolimata, et me panime rohkem riideid, oli veel rohkem külmem ja tuulisem ja eilsest õhtust olid kõik kohad kanged. Kuid saime jälle head kohad ning jälle saime oma lemmikbändi järgi pead visata. Õhtu lõpuks käis läbi ainult üks mõte ja see oli järgmine: SEE OLI KÕIK SEDA VÄÄRT!
Märt
Olen käinud Metallicat kuulamas kahel korral. Aastal 2007 Helsingis ja aastal 2008 Riias. Kindlasti jääb mulle meelde kontsert Helsingis, sest see oli minu esimene rokk kontsert ning ümber ringi olid kõik alkoholijoobes soomlased. Riia kontsert meeldis mulle natuke rohkemgi, sest seal olin täiesti lava ees ja väga võimas oli, et sellise suure bändi liikmed asusid minust kõige rohkem 4-5 meetri kaugusel. Mõlemad kontserdid on olnud minu jaoks väga suured elamused ja ma ei unusta neid iial.
Ps, Metallica puhul on küllaltki lahe vaadata Robert Trujillot, kes keksleb lava peal ringi nagu orangutang :)
Janne
Metallica on olnud päris kaua üks mu lemmikutest bändidest. Ma saan välja tuua kolm parimat lugu neilt, mis seostavad ilusaid mälestusi. Esimene nendest oleks Fuel. Rabarockil aastal 2008a üritasin ma seda karaokes laulda. Kuna ma teadsin ainult refrääni, kuidas seda õigesti laulda, siis ülejäänud osa oli päris valus kuulata. Võtsin siis endale ülesandeks õppida see laul selgelt laulda ning järgmisel aastal esitasin seda juba veatult:) Imelik, et kõik Metallica laulud ühilduvad Rabarocki mälestustega, kuid laul Mama said tuleb ka just sealt. Laupäeva hommikul, mitte just eriti hea olla, kuulsin, et keegi mängib kuskil telgis Metallica laulu Mama said. Võtsime sõbrad siis kampa ning ühinesime nendega. Tänu sellele laulule sain ma sõbrad kogu eluks. Poleks ta seda mänginud, poleks mul ka olnud tahtmist sinna minna.
Marek
Mulle meenub,tallinna esimese kontserdiga ,see kui hammet viskas lavalt rahva sekka oma õlle topsi ja kätte saime selle mina ja mu kõrval olev inimene ,ja kuna kumbki ei tahtnud seda teisele anda,siis tuli mulle mõte põletada tops tulemasinaga keskelt pooleks.Aega läks,aga mõlemal oli hää meel (ehk kirik keset küla).
Rommy
Kuigi kaks korda on Metallica Eestis käinud ja mõlemal korral on isegi pilet õnnestunud osta, pole ma seda bändi veel oma ihusilmaga laval näinud. Esimene kord kui ta käis olin sõjaväes. Pilet oli ilusti olemas ja kõik nagu sujus. Oli juhtkonnaga räägitud et näete pilet juma ammu ostetud, hirmsasti tahaks näha. Samal päeval pidin kell neli toimkonna üle andma ja pealinna poole kihutama et kontserti vaadata. Kahjuks võeti mu toimkond päevniku lohakuse tõttu maha. See tähendas siis seda et kell neli astusin uuesti toimkonda ja võisin unustada oma Metallica. Teine kord õnnestus juba paremini - sain juba kontserdiplatsile. Tahtsin ikka nii ligidalt asja näha kui võimalik ning hakkasin ettepoole trügima. Sain ennast juba vastu aeda sisse sättida kui keegi täiesti purjus soomlane hakkas räuskama ja jätega vehkima. Ühesõnaga tekkis seal väike rüselus, milles turvamehed nägid maailma kõige jubedamat taplust. Mind tiriti üle aia ja kuna enne kontserti oli manustatud mõned õlled siis alkomeeter päris nulli ei näidanud. Pisteti masinasse ja viidi Rahumäele ära. Võite ette ainult kujutada kui pettunud ma olen olnud iga kord Metallica ajal ...
Jaanus
Seoses Metallicaga tuleb meelde aasta 1986 v. oli 1987, kui sai klassivenna kassattmaki pealt lindistatud endale ka kasseti peale Metallic album Master of Puppets, mis on jäänud siiani meelde parimana, mis neilt on välja tulnud. Kui otsida vöib see kassett veel siiani isegi alles olla. Ja makk oli mul sel ajal Riga 310, mis mängis ainult mono heli aga oli siiski köva pill sel ajal. Polnud ju eriti sel ajal üldse mingeid korralikke asju kätte saada. Ja ega see lindistuski oli ei tea mitmes koopia juba ja ega ei teagi, mis kanaleid pidi ülse meieni jöudnud. Pärnu jäi ju Tallinast ja Soome lahest kaugemale.
Helen
Minu eredaim (või samas ka häguseim) mälestus Metallicast on seesama viimane kontsert.
Olin varakult kohal kuna oli tekkinud võimalus ajakirju müües endale kontserdile lisaraha teenida. Tegemist oli kuuma päevaga nii et seljas oli üpris vähe. Seega müük läks päris hästi ja jõudsin isegi kiirelt peale pikka ringijooksmist midagi hamba alla enne kui Metallica alustas.
Ühe rõõmsamasse olekusse tõusnud härra käest olin ajakirjapakkudes saanud kingituseks ka fännitsooni käepaela. Väga hea, suundusingi sinnapoole. Aeg Metallica alustamist oodates möödus lainetes edasi tagasi kõikudes. Vahepeal sai ka mõnda tuttavat nähtud aga inimvood viisid meid jälle lahku. Ma küll ei trüginud otseselt aga kui mõne ettepoole laine käigus sai ettepoole kukutud ei pannud ma seda ka pahaks.
Nagu enne mainitud oli palav päev ning minul seljas ilma seljata pluus. „Tänu“ sellele on mul eluks ajaks üks väga meeldejääv mälestus. Mitte küll nii väga meeldiv aga unustamatu. Veelkord: oli palav seega oli higine ning pritsiti veel jahutuseks vett ka. Mina oma palja seljaga õõtsusin massis ning kukkusin läbi inimeste nii ette- kui tahapoole. Siis juhtusin ma kukkuma kahe palja ülakehaga härra vahele ja lendasin libedasti Lupsti! Veel edasi. Unustamatu. (Öakk)
Paar lugu hiljem avastas enda hämminguks, et olin jõudnud keskele teise ritta. Enda eest avastasin põhikooli aegse klassivenna, keda polnud aastaid näinud. Paar lugu hiljem olin väga nördinud, et mitte kuidagi ei saa kaasa elada. Üks jalg maas, teine kuskil tagapoolsete inimeste vahel õhus ja käed eri ilmakaartes laiali samuti inimeste vahel kinni. Imeliku nurga alt pead kuklasse ajades nägi ka lavale. Muud liigutused olid piiratud. Aitab! Ma ei tulnud siia ometi öökulli mängima, rokkida tahaks. Aga ära saada on võimatu kui kõik inimesed just ettepoole suruvad. Õnneks oli kohe sealsamas vana klassivend kelle abiga saadi mind koos turvamehega inimeste vahelt nagu kork välja tõmmatud.
Tuletan meelde, liigutada ei saanud, kõikumist oli palju ja välja andis ikka tirida, selle tulemusena väänasin esiteks oma särgi kuivaks kui selle õigesti selga sättisin ja seeliku üles tõmbasin (superluks et sinna alla pikad püksid olin pannud J).
Läbimärjalt kuid ülirõõmsalt (tänu oma taasavastatud liigutamisvabadusele) seadsin sammud mäepeale, et seal rokkides ka midagi näha. See oli parem elamus, hinge ja kehaga kaasa elada.
Ühtegi tuttavat kahjuks enam ei leidnud, pimedaks (ja külmaks) hakkas juba minema. Järgmise õnnistusena leidsin oma onu, kellelt sain oma läbiligunenud särgi asemele kuiva. Siis sai lõpuks korralikult muusikat nauditud. Kontsert läbi = mälestus läbi?
No kus sa sellega. Järgmine voolav rahvamass, järgime seltskonna kadumine ja siis läks jamaks. Jäin kinni seina ja inimmassi vahele, eks ma olin liiga harjuda jõudnud selle massiga kaasa kõikumise ja ei hoidnud kindlat suunda. Mõnda aega hiljem löön silmad lahti kiirabitelgis. Shit! Not agaaain (Sel suvel ei saanud ma ühtegi suuremat muusikaüritust läbida ilma meedikute juures ärkamiseta). Sel korral oli jama, ühtegi sõpra valves ei olnud ja kodu oli hulka kaugemal kui festivali telkla. Aga uimane olin ma ikka vaatamata nuuskpiiritusele. Taksoraha ka piisavalt ei olnud, sest olin plaaninud sõpradega koos minna. Telefon suutis ka otsad anda. Päevapikkune vedamise jada oli otsas? Siiski ei, üks kena politseinik viis mu koju ära. Elamus missugune…
Tarmo
Lugu mida mulle meeldib oma tuttavatele rääkida on järgmine. Paljud ei tea aga ka megabändil Metallica oli aeg, kus mehed alles alustasid bändi ja üritasid oma pundile nime anda. Esialgseid variante oli "mitmesuguseid": Blitzer, Grinder, Helldriver, Thunderfuck, ja ka "Lars Ulrich" tagurpidi kirjutatult. Tore, et välja ilmus Larsi sõber kes soovis oma uuele metal ajakirjale nime panna ja küsis nõu, kas Metallica oleks sobiv .. ding ding ding kõlas Larsi peas, kui ta sõbrale selle nime maha laitis :)
Katharina
Minu esimesed mälestused Metallicaga tulevad meelde lapsepõlvest. Ei kujuta ettegi, kui vana ma võisin olla (hetkel olen 20), kui Whiskey in the jar välja tuli, aga igatahes lasti seda videot mingilt muusikakanalit söögi alla ja söögi peale. Kui ma vanemaks sain ja bändist veel midagi ei teadnud, kuulsin seda laulu raadiost vms ja teadsin kohe- see on see laul, mille videos pesuväel tsikid ringi jooksevad ja kus aknast telekaid alla loobitakse. Kui keegi ütles, et jah, see on ju Metallica, ütlesin ma, et bändist ma ei tea midagi, aga videot mäletan lapsepõlvest juba. Mulle see ikka väga meeldis (ei teagi, et ma veel mõnd videot sellest ajast mäletaks).
Ka mu isal on selle bändiga seoses üks lugu rääkida. Nimelt, kui Metallica esimest korda Eestis käis, oli ta kontserdil turvamees, seisis publikut lavast eraldava piirde taga, seal, kus turvamehed ikka. Ma ei tea, kes tookord bändi soojendas, aga isa sõnul läks see peaesinejast kõvasti paremini peale, Metallica ajal oli rahvas äärmiselt tuim olnud. Väljas oli ca 25 soojakraadi, selline vihmaeelne lämbe ilm. Ja kui siis hakkas kõlama "Whiskey in the jar", läks rahvas hulluks- esireas olnud Läti noortele nääpsukestele neidudele hakkas tagantpoolt rahvamass peale pressima, nii et esimestel õhk otsa sai. Mu isa teeb alati selle jutu juurde väga värvikaid žeste ka, millised need tsikid välja nägid (käed õhus püsti, silmad pahupidi, keeled suust väljas, kuna õhku polnud). Ja siis nad hakkasid turvameestega neidusid üle piirde tõstma, kuna nii mõnelgi läks pilt peaaegu taskusse. (ma olen isegi mingist ajalehest kunagi kontserdifotot näinud, kus isa peal oli).
Aivar
Aasta siis oli 1991, Moskva - Metallica, AC/DC, Pantera ja veel keegi. Kuna ma ei leidnud kambajõmmi Moskvasse minekuks siis juba loobusin sellest mõttest. Kuid päev enne kontserti rõõmustab mind mu sõber, et lähme, tal elab tädi Moskvas ja saab ka öömaja! Lõin Jawale hääled sisse ja kiiresti Moskva transpordivahendi pileti jahile, kuid pärast mõnda aega selgus tõde – nii bussi-, lennu- kui raudtee sõiduvahendite piletid on kõik väljamüüdud, ei ühtegi järel. Meil muidugi nördimus suur aga siiski otsustasime minna õhtul rongi väljumisajaks Balti Jaama, et äkki saab altkäemaksuga vagunisaatja ära osta. Ei saanud, kuid hea vihje – minge postivaguni juurde, päästis meid. Summa, mis isegi kupee hinnast väiksem, postivaguni töötajale pihku surutud, lubati meid ”pardale”. Jõudsime veel mõelda, et küll saab neid postipakke külje all ka kuidagi mugavalt sättida, et ikka kohale jõuaks. Üllatus oli aga suur, kui meile eraldatud pind osutus mugavaks kupeeks (isegi teed pakuti, klaasis nagu ikka tol ajal). Olime seal viiekesi – neli naridel ja üks pagasiriiulil.
Hommikul Moskvas ja kohe lennuväljale (nime kahjuks ei mäleta) kontserti paika. Meeletu rahvamurd. Trügime ikka ettepoole ja ettepoole, kuid siis takistab meie tee üksteiselt kaenlaalt kinni hoidev miilitsa rivi (plats oli jaotatud miilitsa elusrivide poolt osadeks). Kes läks sammu lähemale sai ka kohe kumminuia. Mingi hetk kui, kui nad tüdinesid pubiku poolt visatud pudelite, prügi ja muu sajust siis tormas see rivi rahvale peale ja kõik, kes ette jäid said ka nuia. Mind päästis minu eesti keelne karje ”ära löö” pärast seda kui ma olin kellelegi maaslamajale otsa kukkunud ja miilitsa löögi ulatusse jäänud. Miilits nui pea kohal arvas, et võõramaalast pole vist sobilik lüüa.
Pärast seda, kui valjuhääldajatest ka maha öeldi, et kontsert katkestatakse, kui rahvas ei rahune, jäi kogu mass rahulikumaks ja minu nähes ka hiljem suuri intsitente ei toimunud (va. mõned verised pead ja lömmis ninad).
Korra päästis meid eesti keel veel ja isegi väga. Kohtudes järjekordse miilisa turvariviga hakkasime neile aktiivselt selgitama, et peame minema lava ette. Jutt isegi aitas, meid lasti läbi ja saime lavale päris lähedale... See oli tase ja minu elu üks emotsionaalsemaid kontsert sündmusi.
Margus
Oli aasta 87 kui sain endale Metallica plaadi, mis oli kassetile lindistatud (Master of puppets).Tuli siis klassivend külla ja kuulasime seda ja lauluks oli Damage,Inc ja talle nii väga meeldis se laul aga kahjuks tal ei olnud kodus kassettmakki, oli ainult lintmakk. Siis me otsustasime, et lindistame selle läbi tavalise telefoni. Mina panin kodus loo mängima ja tema pani oma lindika lindistama läbi mikrofoni nii sai tema ka endale selle laulu. See laul on mulle jäänud nende lemmikuks, aga Metallica on ja jääb minu jaoks nr 1-ks.
Pelle
Minu seni ainus Metallica kontsert oli Tallinna Lauluväljakul 2006. aasta suvel. Esimene meeldejääv moment oli juba pileti ostmisel, sest Piletilevi süsteem kannatas esimesel müügipäeval suure ülekoormuse käes. Tegin isegi koolist poppi, et piletijärjekorras seista, mis kujunes u. 3-tunniseks ootamiseks, aga seda magusam oli lõpuks piletit käes hoida.
Enne kontserti algust ostsin Metallica särgi ja vaatasin soojendusesinejaid Pedigree, Tanel Padar&The Sun ja Bullet For My Valentine. Õhtu ainus negatiivne külg oli see, et mul õnnestus kuidagi
enne kontserti algust ära kaotada mõlemad sõprade grupid, mistõttu vaatasin Metallicat "üksi". Teadagi on telefoni kasutamine sellistel rahvarohketel üritustel alati võimatu. Muuhulgas tuli bändi vaatama isegi mu ema, kes pole just kõige suurem fänn, aga see näitabki, kui olulise sündmusega oli tegu...
Metallica mängis esmalt Master of Puppets albumi täies pikkuses ja pärast veel mitmeid hitte. Suure üllatusena tulid "So What" loo ajal lavale Pedigree ja Tanel Padar&The Sun. Terve kontsert oli võimas ja õhtule pani väärilise punkti publiku rongkäik Lauluväljakult kesklinna. Terve tee oli laulvaid fänne täis ja kuigi ma oma sõpru üles ei leidnudki, ei tundnud ma end kordagi üksikuna. Metallica
ühendab inimesi.
