Metsatöll — Hiiekoda
Kindlasti on tegu parima seniüllitatud Eesti folk-rokk-albumiga — Oorti eksperimenteeriv ja progehõnguline panus kannatab ehk ainsana võrdluse praeguse Tölluga välja, kuid jääb siiski tublisti lahjemaks. Ka “Hiiekojast” võib leida mitmeid katsetusi ja otsinguid, kuid need on hoopis kütkestavamat laadi. Küsimusele, kas rasket rokki ikka saab pärimusmuusikaga edukalt lõimida, annab Metsatöll vägagi veenva vastuse maalähedaselt tummise kõlapildi, verd vaheldumisi tarretavate ja tulisekstegevate tekstide ja osavusega, millega käsitsetakse ühtviisi võimsalt nii tänapäevaseid elektri- kui vanu rahvapille. Märkimata ei saa jätta Marko Atso massiivset ja professionaalset trummimist, mis kogu bändi uuele tasemele upitanud on.
Kõrvalepõikena tuleb täheldada, et bändid, milles Atso kaasa teeb, satuvad viimasel ajal plaate avaldama väga hästi ajastatud hetkil; alles see oli, kui Loits sambasõja harjal Saksa mundris võidelnud eestlaste saatust meelde tuletas, ja juba ilmubki avalikkuse ette Töllu “Hiiekoda”, mis meenutab kohe novembrikuist Palumäe hiie hävitamise katset ja haakub kenasti ka päevakorrale kerkinud küsimusega, kui vana on Eesti rahvas. Metsatöll on plaadile pannud laule ja viise üle kogu Maavalla, loonud võrdselt võimsaid lugusid nii Saare kui Seto, Järva-Jaani kui Otepää võtmes ning rõhunud asjaolule, et vaenlane, teadagi, ühendab. Töllu vaenlased on vallutajad ja võõra usu kuulutajad, ja neid juba ei hellitata (”Küll ma su kondid murran, katku kupatan kubemesse, taudi roiskuma liha sisse.“ — “Sajatus”). Tore on ka tõdeda, et meie maavillased soerdid pole hevilikud ürgmachod, vaid kutsuvad võitlusse ka naisi (”Tõotus nüüd nõuab iga naist ja meest“ — “Rauavanne”) ja mainivad üldse tihti õdesid, tütreid, emasid ja vanaemagi. Taas meenub, et eesti keel on üks väheseid ilmas, kus sõna “mees” ei tähenda ka inimest üldiselt, ja see, et vähemalt kõukudel olid asjad võrdõiguslikkusega enam-vähem kombes, teeb uhkeks.
Mõnigi kuulaja on Metsatöllule ette heitnud Markuse vokaalseid võimeid. “Hiiekojas” ta kahtlemata ületab ennast, kinnistades ühest küljest hääle, mis Metsatöllule ainuomane ja andes teisest küljest lootust ja indu algajaile rokkröökureile, et kui kangekaelselt harjutada, saab igaühest varem-hiljem asja. Kui hääl kohati mandubki naabripoisilikuks pominaks (“Kotkapojad”), taastab üldpildi võimsuse kiiresti äge riff või bändikaaslaste toetav taustkoor.
Plaat on pikk, aga piisavalt kaasakiskuv, ja kui see kord läbi saab, pühib arvatavasti mõngi kuulaja silmanurgast härdumuspisara ja kirub kurja saatust, mis ei võimalda Metsatöllu muinas-Eestisse saata, et nad esiisadele näiteks Madisepäeva lahingu eel taplusindu ja sõjaraevu sisendada võiksid. Laulu jõud on aga suur ka praegu, mistõttu võtavad seest veidi õõnsaks mõtted, et mine tea, millised lahingud meid veel ees oodata võivad, kui hea Taara meile just tänasel päeval sedavõrd sõgeda sütitaja saata võtnud on, ja et kui palju on peagi neid, kes auga võivad öelda: ”Seljalt lükkan sakste rooja, lähen ära laantesse” (“Hundi süda sees”).
Lahinguväljal näeme, raisk!
Väljaandja: Nailboard (division of hyper.records) 2004
1. Ma laulaks seda luguda 2. Lahinguväljal näeme, raisk! 3. Rauavanne 4. Saaremaa vägimees 5. Hundi loomine 6. Kui meid sõtta sõrmitie 7. Sõjahunt 8. Merepojad 9. Merimees menneb merele 10. Hundi süda sees 11. Velekeseq noorõkõsõq 12. Raiun kui rauda 13. Alle-aa 14. Eestimaa vabadiku laul puu oksa peal 15. Sajatus 16. Kotkapojad 17. Hiiekoda 18. Ussisõnad
