Mick Pedaja: Eesti publik võib olla kas hästi külm ja karge või siis hästi soe ja siiras

Tänasest pühapäevani Käsmus toimuva põhjamaade muusika festivali Viru Folk üheks esinejaks on Mick Pedaja, kes astub folgihuviliste ette täna kell 23 Käsmu kirikus. Mick Pedaja on Raplast pärit muusik ja helilooja, keda muusika on saatnud terve elu.

Mick, te esinete sel aastal Viru Folgil esimest korda – millised emotsioonid ja millised tunded teid valdavad?

Otseselt mul mingeid ootusi ei ole, aga kuna ma ise ei ole veel kunagi Viru Folgile jõudnud, siis mõtlesin, et tahaksin seda üks aasta külastada. Sel aastal kukkus niimoodi välja, et õnnestub kohe ka esineda, mis on väga tore.

On Teil Lahemaaga mingisugune eriline seos?

Mu onul on seal üks lahe kohake, kus on aegade jooksul avastatud erinevaid radasid ja mereäärseid kohti. Loodusega on küll side, jah.

Olen lugenud, et loodus on Teile ka suureks inspiratsiooniallikaks – kas see vastab tõele?

Jah, kindlasti on olnud. Olen lindistanud igasuguseid erinevaid looduse hääli ja raginaid ning linnuhääli. Lahemaal on tegelikult filmitud ka üks video, mis ei ole üldse veel avalikuks tulnud ja võib-olla ei tulegi. Aga jah – ka üks minu esimesi videotöid on tehtud Lahemaal.

Mäletate, kui vanalt loodus Teiega nii-öelda kõnelema hakkas? Millal sai loodusest Teie inspiratsiooniallikas?

Tegelikult lapsest peale – kui oli perega väljasõit, siis panin autos klapid pähe ja vaatasin lihtsalt auto aknast välja ning nautisin, kui ilus loodus on. Loodushääli lindistama, suuremat pilti ja ühtsust hakkasin tundma umbes ajavahemikus 16-18 eluaastat, täpselt ei mäletagi enam.

Kes või mis veel Teie loomingut mõjutab?

Kindlasti inimesed ja elu üleüldiselt suures pildis. Me kogeme iga päev erinevaid asju ja õpime nendest. Kindlasti ei ole elu alati lilleline, aga need hetked, mil me õpime ja areneme, ongi need takistuste hetked ja seinad meie ees, millest tuleb läbi minna. Kui elus õpid, siis muusika ka samal ajal areneb – see käib käsikäes, nagu ka vaim ja keha.

Milline on Eesti publik?

Eks Eesti publik on alguses selline kinnine ja pärast, kui Sa suudad ennast avada, siis nad tulevad Sinuga kaasa. Eesti publik on hästi aus – kui suudad nendega koos ennast avada ja neid avada, siis on see fantastiline. Eesti publik võib olla kas pehmelt öeldes hästi külm ja karge või siis hästi soe ja siiras.

Mida see Teie kui muusiku jaoks tähendab, kui suudate selle publiku avada? Mis Teie hinges nendel hetkedel toimub?

See on meeliülendav tunne, mida ei oskagi niimoodi sõnadesse panna. Ongi selline rahu tunne. See on see, mida ma soovin saavutada igal kontserdil. Kõik on tegelikult artistis endas kinni. Oleneb muidugi ka publiku kontingendist, ruumist, hetkest, inimestest, energiatest ja nii edasi, kuid üldjuhul on rahvas pigem ikkagi toetav. Peegelpilt töötab antud olukordades hästi.
Kui artist suudab publiku üles sulatada, kanda neid, siis publik annab sulle vastu. Ja see ongi see nii-öelda “hea tunne”, mis tekib publiku ja artisti vahel.

Mis Teile peale muusika veel elus tähtis on?

Kindlasti on mulle väga-väga tähtis minu pere. Me ise peame olema endale tähtsad – sealt saab kõik alguse, enda armastamisest. Muidu ei saakski see kuidagi edasi kanduda, armastus siis. Mulle meeldib väga pildistada ja jäädvustada loodust. See ongi minu elu – muusika, pere ja loodus!