Mõtisklus CB ainetel: "Venus" oli kassett, mida ei pidanud välismaa tuttavate ees häbenema

Kümme aastat tagasi oli Frensham Heights nimelises väikeses koolis täiesti tavaline koolipäev, ühe väikese erandiga, postipakk, milles kodust saadetud eesti šokolaad ja ajalehed, ei olnud just igapäevane külaline. Lisaks sellele oli pakis ka ühe kummalise nimega bändi kassett, mis järgnevate kuude jooksul mu Phillipsi pleieris praktiliselt ribadeks sai mängitud.

2000. aasta alguses ilmunud „Venus" oli vähemasti minu jaoks küll märgilise tähendusega, mitte ehk isegi sellepärast, et ma elasin ja käisin tol hetkel koolis riigis, mille otsesel või kaudsel mõjutusel oli selline popalbum ilmavalgust näinud, vaid seetõttu, et see oli päris kindlasti esimene teos tolleaegsest eesti muusikast, mida ma ei häbenenud oma toonastele koolikaaslastele ettemängida. Nende ilme, kuuldes, et tegu polegi Briti bändiga, oli hindamatu. Eesti popmuusika oli teinud 'Venusega'  hiiglasliku sammu edasi.

Laupäevaõhtune Rock Café oli täis rahvast, kellest ilmselt päris paljud, sarnaselt siinkirjutaja endaga, olid tulnud teatava härdusega meenutama 10 aasta tagust aega. Aega, mil Claire's Birthday oli britilikult arrogantne bänd, mis kuulutas frontmani Vaiko Eplikuga eesotsas avalikult oma soovi selle riigi piirest väljaspool läbi lüüa. Ja olgem ausad, tal oli 'Venuse' näol selle eeldusena ettenäidata plaaditäis suurepäraseid ja häid popmeloodiaid, millest pea igaüks olekski võinud vabalt uduse Albioni raadiojaamade pleiliste kaunistada. 

Millegipärast seda ei juhtunud. Ka veel mitu aastat peale 'Venuse' ilmumist ei mõiganud eurooplased Epliku prohvetlikku ettekuulutust '80-ndate naasmisest ja voila! Siin me siis nüüd oleme - CB jõudis enne küll laiali minna, kui peosaalid said  taaskord näha tupeeritud soenguid ja patšokke. Nii palju, kui minu kõrv seletas, jäi too eurolugu laupäeval ette kandmata ja ehk oli nii ka parem, sest lugudest, mida esitada, CB-l puudust ei tulnud.

Tundus, nagu polekski nende debüütalbumi ilmumisest möödas kümmet aastat. Ehkki kõik bändiliikmed tegelevad aktiivselt paljude teiste muusikaliste ettevõtmistega, olid aastatetagused lugulaulud veel sedavõrd mugavalt sõrmedes, et Vaiko Eplik võis Jaan Pehki laulu  'Ladies love me' ajal endale muretult lubada kitarrisoolo esitamist, pill kuklal. Mis kõige tähtsam, siis hoolimata ajalisest distantsist nende lugude loomishetke ja tänase päeva vahel, kõlas bänd ja tema looming endiselt veenvalt. Rock Cafés toimunu ei olnud mingi kergelt üles soojendatud leem või tüüpiline reunion kontsert, kus lavale astub üks tüüp algkoosseisust ja neli asendusmuusikut.

Kuigi mujal ei suutnud CB esmasündinu loodetud efekti saavutada, siis eesti muusikamaastik ei olnud pärast 'Venuse' ilmumist enam endine ja seda vaid kõige positiivsemas mõttes. Tol hetkel (mõne erandiga) identiteedikriisis vaevelnud Eesti mainstreamile mõjus 'Venus' kui tubli sõõm värsket õhku ning ehkki CB ei leiutanud jalgratast, oli britpopi populariseerimine sellisel määral ikkagi midagi uut ja intrigeerivat, millest tiivustatuna paljud noored nähtavasti ise bänditegemise ette võtsid.

CB võttis laupäeva õhtul Rock Cafés tunnustavalt kaasa möirgava publiku ees läbi päris mõjusa osa oma repertuaarist, alustades looga 'The next big thing', lõpetades uneleva pophümniga 'Do you remember?' Neid, kes mäletasid (ka kaasa laulda) oli rohkelt ja kindlasti tekkis nii mõnelgi peas mõte, et Claire's Birthday võiks ennast sagedamini meeldetuletamas käia ja kui ei, siis loodetavasti vähemalt taas järgmise dekaadi möödudes.