Nele-Liis Vaiksoo kaitseb Maikenit: ette on võetud üks pedagoog koos uue õppesuunaga ning tehtud talle kambakas!
27 aastat laulmisega tegelenud Nele-Liis Vaiksoo astub tänaste uudiste valguses lauluõpetaja Maikeni eest välja. Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, milles mitmed teisi tehnikaid õpetavad pedagoogid Maikenit noorte lauljate häälevigastustes süüdistavad, peab Nele-Liis Vaiksoo ebaausaks.
Nele-Liis Vaiksoo kirjutas sotsiaalmeediasse postituse kõnealusel teemal ning arutles muuhulgas ka selle üle, et nii nagu spordis, on ka muusikamaailmas tegutsemiseks vaja annet.
"Uskumatu on lugeda artikit, mis on nii üdini ühele poole kallutatud ning pahatahtlik. Oleks, et tegemist on tõelise uurimustööga, kuulatud ära mõlemad osapooled, siis mõistaksin ja aktsepteeriksin - kõigile ei peagi kõik meeldima ning meil on lubatud omada arvamust, mis ei ühti meie kolleegi omaga," alustab Nele-Liis nõutuna, misjärel sõnab, et tema jaoks tundub artikli eesmärk kõike muud kui arutleda.
"Jääb mulje, et ette on võetud üks pedagoog koos uue õppesuunaga ning tehtud talle kambakas! Siin artiklis on nii mitu ohkama panevat kohta, et ei teagi kust otsast alustada," lisab Vaiksoo ning seab kahtluse alla väite, et õpetaja süül on võimalik lauljal häält kaotada.
"Ma olen laulnud 27 aastat oma elust, koolitanud ennast erinevate hääleseadjate juures ja pean tunnistama, et siiski vahel lavale minnes ununeb mul kõik, mida pedagoogid on rääkinud ning laulan lihtsalt nii, kuidas "torust tuleb". Tõsi, kord on juhtunud ka see, et kaotasin laval oma hääle, aga keda ma siis siinkohal süüdistan - kõiki oma lauluõpetajaid?" küsib Vaiksoo.
Vaiksoo peab ka taolist teemakäsitlust ebaausaks. "Toona vaatasin peeglisse ja võtsin vastutuse ise. See tähendab, sain aru, et hoolimata sellest, et ma klassiruumis teen kõik õigesti, siis lavale minnes ei suuda ma piidavalt rakendada õpitut ning kukkusin toore jõuga kütma. Jah, ka nii saab - mõnda aega. Aga fakt on see, et intensiivsema töökoormuse korral niisama afektiseisundis küttes hääl vastu ei pea," arutleb Nele-Liis.
"Artiklis on mitmel korral mainitud superstaarisaadet! Esiteks sooviksin nimede avalikustamist, kes seal siis tõesti väidetavalt oma hääle kaotasid ja teiseks, selle saate näol on tegemist nii intensiivse perioodiga, et seal oleks raske "ellu jääda" ka kogenud muusikul, rääkimata siis veel noortest lauljahakatistest, kes polegi veel omandanud korralikku tehnikat ning kipuvadki lihtsalt oma emotisooni pealt laulma," on Vaiksoo kindel.
"Loomulikult on seal abiks Maiken, kes neid õpetab ja abistab, kuid sellel hetkel, kui algab otsesaade ja kaamera käima klõpsab, pole ma kindel, et noorukesed lauljad suudavad säilitada kainet mõistust ning rakendada otsesaates seda, mida prooviruumis õpiti! Lisaks on see paar kuud saadet nii lühike aeg, et selle jooksul uut hääletehnikat, ükskõik millist, kuid antud hetkel siis kõne all olev CVT, ei omanda. See nõuab ikkagi rohkem aega ja süvenemist ning aastatepikkust treeningut," selgitab Vaiksoo vokaaltehnika omandamise tagamaid.
"Veel mainiksin seda, et kindlasti on siin oma koht ka eelsoodumusel ja andekusel! No nagu spordiski - ma väga tahaksin olla maailma kiireim jooksja. Pika treeningu tulemusel muutuksin ma kindlasti paremaks, aga no ükskõik kui palju ma ka ei treeniks, siis ma tean, et minust ei saa mitte kunagi seda, sest mul lihtsalt puuduvad selleks vajalikut eeldused. Ja kui mind juhtuks siis veel ka vigastu kimbutama, keda ma siis süüdistan - sporditreenerit?" toob lauljanna teemasse võrdluse spordiga.
"Sama on ka laulmises. Jah, loomulikult on võimalik õppida ja enese jaoks teha läbi tohutu areng, kuid selge on see, et me oleme kõik erinevad ja "ühe vitsaga kõiki lüüa" ei saa! Ma olen kindel, et kui võtta kaks suvalist inimest ja õpetada neid laulma, siis üks nendest omandab teadmised kiiremini, võibolla juba paari kuuga on kuulda ja näha tulemusi, samas kui teisel võib võtta see aastaid," sõnab Vaiksoo oma avalduses.
"Teada on, et Maiken soovis Kirsti Vainkülaga kohtuda (Vainküla keeldus) ja saatis toimetusse ka omapoolse kirja, mida, nagu näha, ei avalikustatud," teab Vaiksoo.
"Ma pole oma elus näinud inimest, kes elab oma elu sõna otseses mõttes oma õpilastele, õpetamisele ja muusikale," kirjeldab Nele-Liis Maikenit.
"Ta on lihtsalt nii pühendunud, et tuleb sulle appi ka hilisel öötunnil, ainsaks eesmärgiks sind aidata ja leida sinu vokaalsetele võimalustele parim lahendus," täiendab Nele-Liis.
"Ma teen Su ees õpilasena sügava kummarduse, sest mina tean, kui palju Sa mind viimastel kuudel vokaalselt aidanud oled, leidmaks mingit uut taset ning sõbrana kiidan Sind su aktiivsuse eest oma õpilastele pakkuda midagi uut, avada nende silmi ja arendada, et nad ei jääks kapseldunuks meie väikesesse Eestisse!"
Lisame loole Eesti Ekspressi ajakirjaniku Kirsti Vainküla vastulause täismahus:
"Maikenile esitasin küsimused nädal enne loo ilmumist (kolmapäeval), need ei puudutanud Sadolini tehnikat, vaid keskendusid hääleaparaadi vigastustele, ravile ja kas Maiken võtab vastutuse. Andsin vastamiseks aega reede õhtuni, sest siis peab lugu valmis olema. Maiken oli teemaga kursis novembrist saadik, ta teadis, millest lugu räägib. Maiken vastas alles reede õhtul, kuid mitte nendele küsimustele, mida oli talle esitatud - ta kirjutas oma vigastustest ehk sellest, millest pidas mugavaks rääkida. Samuti teatas, et tahab kohtuda esmaspäeval kl 16.30 - see on aga meie lehe jaoks liiga hilja, sest leht on juba kujunduses. Pakkusin kohtumist esmaspäeval kl 12 - Maiken sellele kohtumisele ei tulnud."
