Ooo! Olav Osolin üllitas tõelise tibide hümni: isegi Mart Juur ütles, et see on kõva küte!

 (46)

Olav Osolin, kes juba mõnda aega tagasi kinnitas Eesti publiku teadvuses kanda laulukirjutajana, on tulnud välja uue hitiga, mis sedapuhku esitab eneseiroonilise ja tõetruu pildi sellest, milline on ühe noore neiu mõtteviis, kui ta soovib ihaldatud meesterahva tähelepanu võita. Pole midagi öelda, imekauni lauljatari Anet Vaikmaa esitatud pala "Nii, nii, nii" tõotab saada tibide hümniks ja lisaks on lool päris kindlasti potentsiaali kujuneda ka tõeliseks suvehitiks!

Muusikasõpradele on Anet Vaikmaa veel seni vähetuntud tegija, kuid Osoliniga on tal varasem koostöökogemus olemas: ta on esitanud Osolini ballaadi "Musta kiviga sõrmus" ja laulis taustavokaali ka Eesti Laulu finaali jõudnud loole "Üle vesihalli taeva". Lubadus järgmine lugu personaalselt Anetile kirjutada sündiski Osolinil sealsamas Nordea Kontserdimajas, Eesti Laulu finaalkontserdi aegu. "Kui lubadus oli antud, hakkasin seda ellu viima ja võtsin eesmärgiks, et see laul peab olema hoopis teistsugune kui eelmine. Seega siis mitte aeglane ja mitmetähenduslik, vaid hoogne ja otsekohene," räägib Olav Publikule antud intervjuus. "Siis otsustasingi, et kirjutan loo noorest tegelasest, kes tahab hirmsasti ühe tüübiga koos olla ja teeb selleks igasuguseid asju, mis tema ettekujutust mööda võiks teda sel teel aidata," kirjeldab Osolin loo sünniprotsessi.

"Kuna laulja oli tüdruk, asusingi lahkama seda igivana probleemi õrnema soo vaatevinklist, kuigi tegelikult oleks võinud ka vastupidi teha," räägib Olav ja kinnitab, et poisid ei erine selles osas tüdrukutest, ainult vahendid on teised. "Kui tüdrukud üritavad naiselike võludega vastassugu hõivata, siis poisid kärsatavad kummi ja teevad muid julgustükke. Eks muidugi mõni värvib huuli ka, tänapäeval on võtete arsenal ju väga lai," muigab ta. "Mul on endalgi meeles, kuidas ma koolipõlves läksin ühe kooliõega Mustamäe mändide alla jalutama ja tahtsin talle hirmsasti näidata, kui kõva kutt ma olen. Märkasin kahe kõrge männi vahele veetud terastrossi ja kuulutasin kohe, et ma ronin käsipidi trossist kinni hoides ühelt puult teisele. Loomulikult pudenesin alla ja vedas, et kukkusin turja peale männijuurikate vahele liiva peale. Tagantjärele vaadates oleks see soov tüdruku tähelepanu võita võinud väga nadilt lõppeda," jutustab ta loo enda kogemusest.

Olav on Aneti talendist lummatud ja ta kutsub kõiki muusikasõpru ka seda mõistma, et iga laul ei pruugi ilmtingimata artisti enda mõttemaailma kuvada. "Mõned lauljad on sellised, kes leiavad, et kui nad laulavad minavormis, siis peab laulu tekst ka 100% nende endi sisemaailma peegeldama. Selle laulul puhul küll nii pole. Nii et väga tõsiselt ei pruugi seda teksti võtta, aga kui keegi võtab, siis pole hullu - saame hakkama!" arvab ta.

Laulu fonogramm valmis Heini Vaikmaa käe all ja Olavi sõnul kulus selle peale vaat et rohkemgi aega kui loole "Üle vesihalli taeva", kuna sedasorti muusika oli mõlemale uut sorti seiklus. "Aga tundub, et inimestele meeldib ja DJ Mart Juur isiklikult kirjutas oma Facebooki lehel, et see on "kõva küte"!," rõõmustab Osolin.

Kallis Publiku lugeja, kuidas Sulle see lugu meeldib?