Kontsert algab Mahavoki lõdvestavate instrumentaalpaladega, saateks visuaalid, mille kohta ei oska muud öelda, kui et need on lihtsalt hämmastavad. Efektid ja graafika, mida seal kasutatakse, on julgelt paarikümneaastatagused ning näidatakse ka fotosid koskedest, päikeseloojangust jms. See kõiik sobib aga Mahavokiga kenasti kokku ja tekitab argipäeva lõpus igapäevase asjatamisega distantsi, juhatab aega, kus ansambli juured.

Enne veel, kui lavale lubatakse Kare Kauks ise, vilksatab sealt läbi Karl Madis, kes ju samuti Mahavoki ridadesse kuulunud. Madis naaseb kontserdi ajal veel viivuks saksofonistina, tehes džentelmenlikult ruumi Kauksile, kelle ees oli publik nõus kummardama ka vaatamata sellele, et tal peapaela juustes polnudki. Kui Kauks laulab, hakkab hea ning seda oli näha ka kuulama kogunenute kehadest, mis ootusärevuse tardumusest virgusid ja otsekui heinakõrred tuule käes värelema hakkasid.

Kauksi häälega harjunud, oli HU?’d samas võtmes käsitleda lihtne ja sujuv. Pealegi tegi bänd enda setti sujuvalt mahavokliku instrumentaalse sissejuhatuse. Uusmaa on ka ise mõistagi suur Mahavoki austaja ning tema hääl on sama võimas kui Kare Kauksil enesel küll. Armas oli näha neid kahte vahepeal korraga laval näha ning laulmas kuulda, otsekui koolitaks ema-Kare noort Hannaliisat taolist tooni muusikakliki jätkuhäälekandjaks. Ja ega Hannaliisa ise ka ei jätnud Kauksi suunas alt üles vaatamata, andes samas väärilise vokaalilahingu.

Mõlema kollektiivi hittlugude ettekandmise, kõigi nende silmi suureks ajavate visuaalide, ruumi täitva valguskujunduse ning aknaavast aeg-ajalt löövi lendlevate pääsukeste koosmõju oli 100 % soe ja sõbralik. Nagu ka Kauks kontserdi lõpus ise rõhutas, oli nende eesmärk anda edasi sületäis üdini positiivseid emotsioone ja sellega tuldi ka toime. Sest kellel ei võtaks südant soojaks vaatepilt, kuidas armastavad kollektiivid helide keeles sülelevad.

Mahavoki ja HU? teine kontsert toimub 30. juulil kell 21.00 Padise kloostris.