PX Band — eestivene tuntuim džässbänd

 (6)
Ruslan Ruslanov

Palju neid vene bände Eestis ikka on, mida me teame? Ühe tuntuima eestivene funk-džäss kollektiivi PX Bandi juhi Ruslan Ruslanoviga puhus juttu Tristan Priimägi.

PX Band on tegutsenud juba päris kaua. Alustakski algusest?
PX Band tekkis 1997. aastal eesmärgiga mängida acid-džässi. Sel aastal ilmub meie seitsmes album ja me saame 10-aastaseks. Selle ajaga on muutunud stiil ja inimesed, oleme esinenud palju Eestis, Lätis, Venemaal ja Soomes. Ühesõnaga — on mida meenutada. Tänaseks oleme üks tuntumaid vene bände Eestis ning viimase viie aasta jooksul on mul õnnestunud siin luua küllaltki huvitav vene indie-skene oma klubide, festivali ning plaadifirmaga.

Mulle tundub, et Eestis on eesti ja vene kultuurikeskkonnad üksteisest üsnagi eraldi. Kuidas kommenteerid?
Jah, see on nii. Kuid viimasel ajal on asi paranenud. Paljud venekeelsed bändid mängivad eesti üritustel, meie vastu tunneb huvi Õllesummer, me korraldame suurt festivali kesklinnas ning esineme kõikides eesti klubides. Aga kultuurikeskkonnad on ikka eraldi. Vaid kõige teadlikumad eestlased teavad midagi siinsest vene indie-muusikast.

Kas seda saaks kuidagi muuta? Mida muidu vene rahvusest eestlaste hulgas sellest asjast arvatakse?
Usun, et see muutub ajaga. Muutus toimub siis, kui ühiskond ei jaga end enam eestlasteks ja venelasteks ning kõik on võrdõiguslikud eesti elanikud. Juhtub see umbes kümne aasta pärast: juba praegu jagavad lapsed koolis end huvide järgi, mitte rahvuse järgi. Varsti tulevad siia pakistanlased, hiinlased, aafriklased ja ühiskond muutub multikultuurseks ning suhtluskeeleks saab olema lihtsustatud inglise keel, nagu see on läinud Soomes ja kogu Euroopas.

Eesti Depeche Mode’i tribuutplaadil „No Hidden Catch” on PX Bandi kaver DMi loost „Walking In My Shoes”. See on minu arust üks parimaid — muudab originaali ja annab loole täiesti teie enda fiilingu. Missugune on selle loo lugu?
Meie teeme palju julgeid ja originaalist eemaldunud kavereid, tavaliselt küll vanadest nõukogude lauludest. Mis puudutab konkreetset laulu, siis see on minu lemmik DMilt. Ma tahtsin teha sellest bossanoovat, just sellist, nagu võiks kõlada mõnes Mehhiko kõrtsis. Üldiselt loen seda üheks maailma parimaks DMi tribuudiks, sest kõik muusikud lähenesid sellele hinge, armastuse ja fantaasiaga.

Täielikku intervjuud Ruslaniga loe värskest Muusa oktoobrinumbrist!