Rabarock rabas rahvast
Festival algas kell 15:00, mil lavale astus Shelton San. Vaatamata sellele, et tegu oli tööpäevaga ja kellaaeg varajane, oli kohale saabunud juba suur hulk inimesi. Kella 17:00 oli telklaager puupüsti täis ja vaba kohta oli üsna raske leida.
Soomes ülipopulaarne bänd Poets of the Fall, keda siin veel eriti palju ei tunta üllatas paljusid kuulajaid oma energilise lavashowga. Bänd, kelle esinemine oleks sobinud hästi ka hilisemale kellaajale, suutis kohalolijad korralikult käima tõmmata.
Pettuma ei pidanud ka Uus-Meremaalt pärit The Datsunsis, kes oma laheda väljanägemise ja suurepärase pillikäsitlemisoskusega iga rokisõbra jala tatsuma panid. Bändi kitarrist oli omaette vaatamisväärsus — mees oli festivalile kohale saabunud justkui otse 70ndatest.
Õhtu vaieldamatuks publikulemmikuks oli Rootsi-Norra segabänd Clawfinger, kes lisaks uutele hittidele ei jätnud esitamata ka legendaarseid „The Truth“, „World Domination“ ja „My Way“, mille ajal publik hullus.
Clawfingeri esinemise ajal toimus ka väike intsident lava ees turvameeste ja fännide vahel, mille tõttu bänd oma esinemise hetkeks katkestas. Peale laulja lühikest moraalilugemist jätkus kontsert aga veelgi hoogsamalt.
Clawfingeri sõnul on Eestis parim publik, kellele nad kontserti on andnud. Bändis ei pidanud pettuma ka rahvas.
Esimesse festivalipäeva mahtusid ka sellised bändid nagu Pedigree, Tanel Padar& The Sun ja ülikeerulise nimega bänd Apoptygma Berzerk Norrast. Veidi arusaamatuks jäi Dagö esinemine Rabarockil ja ka see, et üles astuti enne esimese festivalipäeva peaesinejat Clawfingerit.
Ürituse teise päeva avaakordi tegi Tallinna punt nimega Agent M. Metsatöll, kes peale agente püünele astus, oli hea nagu alati. Rabarocki ilma Metsatölluta vist enam ette ei kujutakski — on Rabarock, on Metsatöll ja kahtlemata ka ohtralt fänne.
Esinejate nimekiri tänavu aastasel Rabarockil oli muljetavaldav ja esinejaid jagus igale maitsele.
Teise päeva “menüüsse” mahtusid veel sellised nimed nagu Pain, Nick Oliveri and the Mondo Generator, Peer Günt, Mr. Lawrence, Kosmikud, Tharaphita, Laibach ja Electric Six.
Festivalikülastajatelt pärides, et mis bändi eriti näha ja kuulda sooviti või mille pärast Järvakanti kohale sõideti, olid vastused väga erinevad: Pain oli asi, milles ei pidanud pettuma, Electric Six oli festivali parim esineja, Kosmikud olid super jne.
Nii mõnigi oli kohale tulnud lihtsalt festivali enda pärast — mõnus ilm, mõnus rahvas ja üritus, milles seni pettuma pole pidanud.
Kogu ettevõtmise korraldajatele ei ole midagi ette heita — olemas oli pangabuss, mis võimaldas sularaha väljavõtmist, iga soovija sai enne rooli istumist puhuda ka alkomeetrisse, et veenduda oma kainuses. WCsid ja veepaake oli kohal rohkem, kui eelmistel aastatel. Korda tagasid politseinikud, kes avalikus kohas alkoholi tarbijaid usinalt korrale kutsusid.
