Pia Frausi firmamärgiks oli oskus segada kitarre, vokaale ja sündikäike, luua kajaküllaseid ja pehmelt voogavaid helimaastikke. Nemad vajutasid reverb-pedaali põhja palju varem, kui see muutus moekaks, ja on endale kindlustanud kogu maailmas koha moodsa dreampop’i žanris. Kui võtta tõe kriteeriumiks karjääri horisontaalne ulatus koos ajastu kontekstiga, siis ehk on tegemist ühe kõigi aegade sihikindlaima Eesti bändiga üldse. Lihtsalt prohveti koht tema omal maal pole alati globaalse plaaniga proportsioonis. Minevikku vaatab ansambli liider Rein Fuks.

••Pia Frausiga samal ajal alustanud Claire’s Birthday sai Eestis kuulsaks. Teie seda teed omal ajal ei läinud. Miks?

See on ju siililegi selge: Claire’s Birthday oli popmuusika, nende juht karismaatiline ja enesekindel. Pia Fraus ei olnud raadiosõbraliku kõlaga, laivid olid pigem ohtlikult piiripealsed ja pilke ei julgenud keegi pillidelt tõsta.

Kuigi alguses sai Claire’s Birthdayga palju koos esinetud. Üks trump meil nende ees siiski on olnud – meil olid ju ilusad tüdrukud bändis! Sellest sai muidugi Vaiko kohe aru.

••Millalgi möödunud kümnendi keskel võis päris tihti kuulda Pia Frausi välismaa netiraadiote indie-kanalitest mängimas, see oli enne igasugust loomemajandust ja muusikaeksporti. Mis aeg see oli, kui Dallas, Psychoterror, Blind ja teie piiri taga käisite?

Muusikat oli vähem, igal inimesel ei olnud kodus stuudiot, kõigil polnud ka netti.

Infomüra oli vähem ja tänu sellele oli lihtsam silma jääda. Ma pole kunagi arvanud, et Pia Fraus on midagi väga erilist. Pigem on meie trump olnud see, et oleme olnud tagasihoidlikud, head suhtlejad ja aktiivsed. Ma arvan, et see on jutt, mida tänapäeval Tallinn Music Weekil räägitakse. Meil on olnud koduleht, Myspace, Orkut, Facebook ja Bandcamp. Kuidagi on juhtunud ka see, et meie muusika on meeldinud „õigetele” inimestele á la Ulrich Schnauss jt.

••Pia Frausi lõpp oli kuidagi ootamatu. Kas „Silmi Islandiga” võib bändi kunagi ka esinemas näha, 2013. aastal saab ju 15 aastat kokkutulemisest?

15 aastat sai jah juba sügisel täis… Aga noo, ma esinemiste kohta ei julge veel öelda. Me tegime küll 2012. aastal ühe proovi, aga ma ei ole kindel, kas kõigil on aega ja energiat bändiga tegeleda. See oligi tegelikult põhjus, miks Pia Fraus 2008. aastal pärast Jaapanist tulekut puhkusele läks.Kuus inimest, kellel kõigil on oma pered, tööd ja tegemised… Lihtsalt seda sädet on raske silma saada, aga see on vist okei. Eestis on palju häid bände, kellele kaasa elada, aga ega ma ei välista midagi. Kõik inimesed on ju toredad ja tülis me ka pole. Kui leiame aega, energiat ja motivatsiooni, siis kindlasti esineme.

••Kas te leidsite Pia Frausist, mida otsisite?

Mina küll leidsin! See kõik on minu ootused kaugelt ületanud. Ma ei ole tahtnud olla superstaar. Arvestades seda, et suvalisel inimesel on ilmunud kolm plaati USA plaadifirma alt, neli plaati Jaapanis ja plaat ka Filipiinidel, siis see on ju hea tulemus. Ka „Silmi Island” ilmus USA plaadifirmalt Shelflife.

••„Silmi Islandi” materjal on uuesti otsast lõpuni järeltöödeldud ja järjestatud mittekronoloogiliselt, kuigi niiviisi kaob võimalus näha arengut ajas. Kas see on ajaloolise tõe lõiv hea kõlaga vinüüli eest?

Minu idee oli algusest peale teha kogumik, mis kõlaks nagu album: terviklik ja suhteliselt ühtse saundiga. See oli enda jaoks võimalus teha väike „vigade parandus”. Paljud asjad pole aastate jooksul välja kukkunud nii, nagu oli plaanis – vana hea „vaim oli valmis, aga liha nõder”. Sain selle kogumiku kaudu paljude lugudega uuesti sõbraks. Tänapäeval ma usun, et noortel on kõik võimalused ja oskused, aga kui meie 16-aastaselt salvestama hakkasime, oli olukord pisut erinev. Kell stuudio seinal tiksus halastamatult ja värisevate kätega sai palju vigu tehtud.Pia FrausTegutses Tallinnas aastatel 1998–2008

Bändil ilmus Eestis, USA-s, Jaapanis ja mujal neli albumit.
Pia Frausi lugusid on produtseerinud nende isiklikud eeskujud Norman Blake (ansamblist Teenage Fanclub) ja Ulrich Schnauss.
Bänd asutas plaadifirma Seksound.