Eelviimane hommik Hiinas ongi käes. Hommikul asume Wuhanist rongile ja ees ootab taas pea igavesti kestev sõit Shanghaisse, tõelisse suurlinna. Meie hotell on kesklinnas, Bundist Jangtse jõe ääres, kus Shanghai kuulsat siluetti vaadata, nii umbes 10-15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üllatus-üllatus: tundub, et kohvrid ja seni kuskil salapärastel kiirteedel rännanud pillid on seekord reaalselt kohale jõudmas. Kas tõesti lähevad asjad nii nagu... plaanitud?

Enne õhtust vastuvõttu jõuavad mõned teha veel kiirkäigu jõe äärde – turistilinnuke saab kirja, sest kõrgeimad hooned ja kõik see muu rõõmus siluett jääb kella üheksast tuledest vaiki.

Üheksast algab aga selle reisi viimane vastuvõtt kõrvalhotellis, ruumis, mis väljaspoolt vaadates näeb välja nagu hiiglaslik muna. Selle muna sees on kõnesid armastavate hiinlaste ja eestlaste viimased kõned. Laual on viimased pooltundmatud tegelased. Hilisemasse mahub veel kiire jalutuskäik jõe äärde – katse taksoga teisele poole jõge minna ei õnnestu küll kuigi hästi, sest aadressi peaksime taksojuhile kirjutama, kuna suusõnaliselt ta aru ei saa.

Ja käes ongi viimane päev Hiinas. Hommikul teeme linnatiiru. Tänaval jääb kaasseikleja Joosep rääkima ühe hiinlasega, kes tavatult hästi inglise keelt kõneleb ja Eesti kohta igasuguseid huvitavaid fakte teab. Tegemist on ärimehega, kes sealsamas tee- ja pärlipoodi peab, tema keel ja teadmised on äri ajamisel ilmselgelt kasuks ja töötavad igavesti hästi ka sel juhul. Kas ja kui palju me tema poes lõpuks näiteks tee eest üle maksime, mind liialt ei huvitagi, sest kogu see vestlus ja teejoomine ise olid juba igavesti huvitavad. Ja minu seisukohalt pole vahet, mitme turistiga ta päevas samasugust juttu ajab – minu jaoks on see ainus kord.

Olen leppinud kokku kohtumise Shanghais juba hea mitu aastat elanud Tõnisega, kelle kontaktid olen tuttavatelt saanud. Kohalikuga linna avastamine on täiesti teine tera. Leiame tee Yuyani aeda. Teel sinna saime mekkida näiteks meie nina all pressitud granaatõunamahla, mis on igavesti hea. Juba Pekingis selgitas seal elav eestlanna Anete, et Hiinas on kogu e-asjanduses üks etapp sujuvalt vahele jäetud ja otse mobiilimakseteni jõutud. Ühe selle tehnoloogia jupi eest vastutavat eestlased, muide. Kes teab. Igatahes, siin võid ka täiesti suvalise käru taga seisvale müüjale tänaval maksta mobiiliga. Igavesti mugav. Kuniks aku tühi või internet otsas pole.

Vaatasime kuulsat aeda, mille juures rõõmustas mind kõige enam küll hoopis mullikile ühe juhusliku masina ümber, mida rõõmuga plõksutasin. Hiljem sõime dumplinguid – ma ei tea, kas "pelmeen" oleks korrektne öelda. See piirkond on nähtavasti nende poolest kuulus. Halb ei olnud.

Sõidame Tõnisega praamiga üle jõe, silme ees Shanghai kõrgeimad hooned, millest valisime lõpuks kõrguselt kolmanda, Hyatti, mille 56ndal korrusel on igavesti mõnusa jõuluolemisega kohvik, kus kohvi kõrvale ka kooki süüa. Ja ei olegi väga tapvad hinnad. Kuulan huviga Tõnise lugusid siinsetest inimestest, poliitikast, olemisest. Palju vastuolulisi teemasid, mitte just lihtsaimate kirjast.

Teel õhtusele kontserdile laenutame jalgrattad. Hinnaks kaks jüääni. Nähtavasti on Shanghais alles üsna hiljuti sellised asjad linnapilti tekkinud. Praktiline.

Saalis on aga tavatult suur kontsentratsioon eestlasi. Lisaks ühineb meiega üks noor hiina poiss, kellele on see esimene kord klassikalise muusika kontserdil. Ega ta vaimustusest maa alla just vajunud, aga kogemuse sai lõpuks üsna suurejoonelise ja lahkus üsna särava näoga. Muide, iga viimne kui inimene publikust on ERSO viimase kontserdi lõpuks saalis püsti.

ERSO astub aga bussile, mis viib sedapuhku juba lennujaama. Kuidagi uskumatu, aga... Läbi see reis ongi. Jõuluks koju. Kuigi – uus Hiina reis on juba plaanis, nii et on, mida kohe jälle ootama hakata.