REPLIIK | Mart Niineste: Soruse õppetund - rassism on nagu püksi pissimine

 (19)
Schilling, Kilingi-Nõmmes, 2013
Schilling, Kilingi-Nõmmes, 2013Foto: Ester Vaitmaa

Minu lugupidamine kuulub Kannabinõiale. Ma tean vana ajakirjanikuna küll, kui palju peab julgust ja jultumust olema, et avada mõne tabuteema mädapaise. Eriti, kui teed seda sellel väljal ja selle võistkonna ridades, kus ka ise mängid.

Samas on kõrvalt päris huvitav jälgida, kuidas laiemad ühiskondlikud protsessid jõuavad esimest korda meie metalskenesse ning kuidas skene nende haldamisega toime tuleb. Seda enam, et muu maailma metal-avalikkus on võtnud natsismi kahe põhikomponendi - rassismi ja ksenofoobia suhtes ammu kriitilise hoiaku.

Ma saan aru, et Eesti metalskene on natsiküsimuse ja halli tsooni osas teatud põhjuste summana olnud seni igati salliv ning praegu on esimene kord, kui kellegi natsimängud nii tema enda artistikarjäärile kui ka skene mainele halvasti mõjuvad. Ja kui see asi lekib veel rahvusvahelisse raskerokipressi, on vesi peal kõigil, sest pole parata - muu maailm suhtub natsiküsimusse veidi teisiti ning tundlikumalt, mistõttu piisab ka pealtnäha absurdsest pisiasjast, et plekk oleks peal. Ja meie skene senine sallivus halli tsooni suhtes on olnud relvade pikaajaline kinkimine vaenlasele sõja ajal.

Mis on edaspidiseks oluline, on skene ja selle autoriteetide edaspidine suhtumine Kannabinõida. Kui bänd skenest välja arvata ja vaenlasekujuks ümber voolida, kukub kokku kogu skene kuvand ning apoliitilisest kõikesallivast ja mõlemat äärmuslust vihkavast skenest. Kuid vähem pole oluline ka Soruse ja Sulevi suutlikkus natsiminevikule avalikult koos selgitustega joone alla tõmbamine. Soovitavalt koos tänavuse laagris siiski mitte esinemisega.

Sest kui me ütleme, et Sulev kirjutas "Mustad sead" tingituna sotsiaalsest närvist, siis seesama sotsiaalne närv põhjustas ka Kannabinõia äraütlemise. Et mitte paista kaldu, tuleb skenelistel kas mõlema sotsiaalne närv ja sellest sündinu võrdselt hukka mõista või seda aktsepteerida.

Ma ise näeksin hea meelega, et metalskene saab nüüd aru, et natsiteemad on tuleohtlikud ja pole lahedad, et see tuleoht on jõudnud ka Eestisse ning kitsas ringis nendega kõvatamine võib kõrvetada kõvataja võimalused hilisemas elus oma unistusi püüda. Rääkimata, et seab ohtu kogu skene maine. Ja ei, valgete keskealiste meesmetallistide šoki- ja eitusefaasi hüsteeria sotsiaalmeedias ei pööra maailma siinkohal ringi. Kannabinõia tegu on kodanikujulgus 2020 metalskenes, Sorus aga õppetund, et natsiminevik pole naljaasi, vaid nagu püksi pissimine - algul on mõnus ja soe, pärast märg, haisev ja külm.