Robert Linna ja Jon Mikiver: Elephants from Neptune on põhimõtteliselt revolutsioon sita muusika vastu!"
Allpool on kokkuvõte ühest jaanuariõhtusest vestlusest bändi laulja-kitarrist Robert Linna ja trummar-perkussionist Jon Mikiveriga.
Millega kitarri ja trompetite saatel, rohelise paadiga punastel hiidlainetel seilav Elephants From Neptune praegu tegeleb?
Robi: Käime stuudios, salvestame EP-d. Või EP-sid. Meil on plaanis salvestada kolm korda kolm lugu, millest igal kolmikul on oma mingi kerge kalduvus nigu (esimene EP pealkirjaga “I” ilmus veebruari keskel – toim.). Teeme põhimõtteliselt kolm plaati, millest igaühel on kolm lugu peal. Lõpuks peaks nendest kolmest kokku moodustuma üks terviklik pakend.
Kolm eri plaati?
Robi: Umbes nii, et praegu salvestame seda esimest kolme looga EP-d ja kui see välja tuleb, siis teeme kohe uue. Veebruaris lähme esimest korda Soome. Mingid paar fesivali, mis on päris cool’id, ma arvan.
Esinesite möödunud suvel päris palju Lätis ja Leedus?
Robi: Ma arvan, et ma pole kunagi nii palju Lätis ja Leedus käinud kui eelmisel aastal. Terve oma elu jooksul. Lõpuks oli ikka kopp ees ka.
Mismoodi seal on üldse? Selles mõttes, et kas teie bändi teatakse seal?
Robi: Ma ei tea, veits teatakse. Leedus oli üks tsikk, kes täiega laulis kontserdil kaasa.
Mingi Leedu tsikk?
Robi: Jah, vist küll. Sellist asja pole üldse varem olnud, et keegi üldse aru saab, mida me laulame. Et selles mõttes, mõned inimesed ikka teavad. Üldiselt tundub Leedu ja Läti publik väga vastuvõtlik ükskõik mis värgi suhtes. Lätis eriti. Samas on need üritused seal kõik nii piiri peal korraldatud. Eestis on asjad selle koha pealt rohkem arenenud. Ja tundub, et kui Lätis esineb mingi bänd, mis on Eestist, siis on suhtumine "ou jea, see on kindlalt ülihea bänd!“
Jon: Mulle väga meeldib Lätis ja Leedus. Ma polnud üldiselt varem üldse seal käinudki. Eriti Vilniuses. Esinesime seal mingil kesklinna väljakul.
Robi: Peatänaval.
Jon: Põhimõtteliselt nagu raekoja platsi peal esineks. Pileteid ei olnud ja hästi palju tüüpe oli kohal ja hästi cool fiil oli, nagu et oleksime esinenud tervele linnale.
Kuidas te sinna, Eestist välja, esinema olete sattunud?
Robi: Enamus värke on tänu Tallinn Music Weekile, mida me eelmisel aastal tegime. Meil läks päris hästi ja sealt kohe hargnes edasi. Tallinn Music Week kuulub mingisse festivalide gruppi, kus on 10-15 erinevat festivali üle Euroopa ja iga kord iga festival pakub teistele välja oma maalt mingi viis artisti näiteks. Ja me olime sel aastal ka selles nimekirjas. Et võib-olla saame septembris Berliini esinema. Tegelikult me polegi veel bändiga ühelgi pikemal tuuril olnud, et peaks kaua teel olema või nii.
Aga need Läti-Leedu sõidud on päris pikad?
Robi: Jah, isegi need Läti-Leedu otsad on tegelikult väga huvitavad. Seal juhtub iga kord midagi sihukest, mida annab välja mõelda.
Jon: Samas nende sõitude tõttu on vaikselt selline tunne tekkinud, et kui näiteks mingi Eesti sõit tuleb, siis tundub, et see on nii lühike, easy ots, et võiks pikem olla. Suvel juulis käisime kolm nädalat järjest igal nädalavahetusel Lätis mõnel festaril mängimas. Mul oli iga kord, ja ma arvan, et teistel ka, selline tunne, et kui sinna autosse või bussi saime, et oled nagu koer autos, pea aknast väljas, keel vestil õhku ahmimas. Kõik vennad on üliteemas, et tavai-tavai, lähme-lähme! Tegelikult isegi Eesti sõidud on ägedad, sest satud teise linna, teise keskkonda, lähme peale.
Robi: Siiamaani on see, et sõitma hakates tõstame pille ja asju bussi, jumala elevil, et jälle saab minna! Siis vaatad seljakotti, mingi võileib on kaasas ja morss pudelis. (Naerab.) Kogu aeg on nagu mingi klassiekskursioon!
Need on ilusad ajad!
Robi: Just! Tasub nautida nii kaua, kui jaksab. Elu ongi selleks mõeldud.
Teil on väga hästi läinud, selles mõttes, et mõned bändid teevad kümme aastat oma asja ja ei midagi. Kas teil on asjalik mänedžer?
Robi: Jah, on küll. Kuigi me teeme veits teistsugust muusikat, oli meil just natuke aega tagasi kokkusaamine Ewert and the Two Dragonsi kontsertmänedžeri Karl Sirelpuuga, kes lubas meid aidata ja sõna levitada. Tema kaudu meil see Soome esinemine nüüd tulebki.
Siis järgmine peatus on ilmselt Ameerika, sest Ewert and the Two Dragonsil oli eelmise aasta sügisel seal väike tuur?
Robi: See oleks ülihea. Samas on hea seegi, et keegi meid üldse esinemistega aitab, sest nii saame bändiga rohkem sellega tegeleda, millega peame tegelema.
Kuidas teil see bänd üldse tekkis?
Robi: Põhiteema!
Jah. Pooled liikmed on Kajast pärit?
Robi: Jah, mina ja Rain (Joona), bassimees. Tegime kunagi Kajaga ka seal Viimsi vallamajas proove ja Jon (Mikiver) ja Linnu (Markko Reinberg) tegid oma mingit kahemehebändi (Homme) seal. Kogu aeg Rainiga mõtlesime, et mis tüübid need on – lihtsalt lähevad sinna, mängivad nii kõvasti ja kiiresti kui suudavad a la veits Metallica moodi lugusid. Tundus naljakas, aga samas väga äge. Ja siis oli üks vallamaja üritus, kus koos esinesime. Homme esines enne Kaja. Seal saime tuttavaks. Hiljem kutsus Jon meid Võsule oma suvilasse. Läksime sinna ja panime võimud pööningule püsti ja hakkasime lammutama.
Pööningule? Tavaliselt pannakse kuhugi keldrisse või garaaži.
Robi: Jah. Ma ei tea… Me oleme nagu natuke kõrgemal tasemel. Pööningubänd! (Naerab)
See oli siis umbes 2010. aastal?
Robi: Jah, midagi sellist võis olla küll.
Salvestate praegu seda uut EP-d. Kas mängite uusi lugusid juba praegu laividel või tahate salvestused enne valmis saada ja alles siis?
Robi: Jaa, ikka mängime.
Normaalne.
Robi: Mitte, et kopp ees oleks, sest me pole nii kaua ka seda bändi teinud, et mõned lood üle hakkaks viskama, aga vahel ikka teeme midagi teistmoodi. Tõmbame loo kinni, teeme midagi muud vahele ja tuleme jälle tagasi.
Laval live'i ajal?
Robi: Oleme ka seda teinud. Alguses oli kindlasti mingi kramp, et pead hästi esinema, kuid lõpuks on ükskõik. Muusika on enda oma ja peabki ennast mugavalt tundma seda mängides. Ise lood reegleid, lollitad väikselt. Vahepeal oleme proovinud ka neid rahva kaasakutsumise asju, et laulame nüüd koos ja nii.
Tegelikult on see bändi puhul väga oluline.
Robi: Täiega! Meil oligi Lätis, kusagil mere ääres, Liepajas nii, et rahvas oli vaikne, sest olime võõrad ja ilmselt keegi polnud meist varem kuulnud – täiesti tundmatud vennad. Siis hakkasin mõtlema, et kas ma tõesti tulin Lätti, sõitsin 800 km maha selle jaoks? Ma ei lähe siit niisama minema! Siis hakkasin erinevaid asju proovima ja kokkuvõttes tulid kõik kaasa, kisasid ja aplodeerisid.
Hea suhtumine! Ise ei tohi nutma hakata. Ebameeldiv tuleb meeldivaks muuta.
Robi: Mitte nagu Axl Rose!
Jon: Meil ei saakski mingit sellist Axl Rose staarisuhtumist olla. Me oleme väga kahtlastes kohtades mängimas käinud. Ükskord mängisime ühe tüübi elutoas. Ja siis see EKA-pidu, kus me esinesime koridoris!
Robi: Ahjaa! Koridori peal oleme mänginud.
Kitsas pikas koridoris?
Robi: Jaa, aga mitte nii, et bänd on koridori lõpus, vaid ise olime keskel. Sein oli vastas ja rahvas oli kahel pool külgede peal. Väga kahtlane koht. Aga see oli väga rets, sest kõik panid nii hullu! Mingid inimesed lendasid kohe alguses mulle jalgade ette plokkide peale siruli. Keegi lendas Linnule vastu mikrofoni, nii et Linnu sai silma mikriga siniseks. Aga jah, me oleme ise selliseid asju proovinud naljaga võtta. Näiteks trammi ja bussiga transat teinud. Ise endale võime tassinud ja siis mingis sellises kohas lõpetanud ja rahast ilma jäänud. Täielik masendus. Aga pärast selliseid olukordi, kui mõni kontsert vähegi õnnestub, siis on selline tunne, et see oli nüüd see kõige ägedam kontsert siiamaani. Mõtleme, et saab ainult paremaks minna.
Praegu siis bänd väga palju sisse ei too?
Robi: Ei tea…
Jon: Jah, praegu see on praegu rohkem nagu investeering.
Robi: Selles mõttes, ma arvan, et me oleme kõige vaesemad tüübid üldse Eestis. Kontserte anname tihti, kuid üldse raha ei ole. Kogu papp läheb bändi alla – vaja osta mingit stuffi juurde, mõni plaat tellida või lasta mõni särk juurde teha.
Jon: Raha on ringluses kogu aeg. Saad veidike, paned kohe uute asjade alla.
Robi: Aga selles suhtes on äge, et me kõik oleme oma eludega riskinud, teinud selle lükke ära, et davai! nüüd olen poole kohaga tööl ja vaatan, kuidas hakkama saan. Peaasi, et oleks aega bändiga tegeleda.
Millised töökohad seda võimaldavad?
Robi: Eh, ma ei töötagi praegu kusagil. Teen mingeid suvalisi tööotsi. Eelmisel reedel käisin lennusadamas, filmisin mingit Eesti Energia jõulupidu, kus umbes 2 Quick Start esines. Olin seal ja mõtlesin, et selline teema siis! Samas olin jumala õnnelik! Musa on põhiline. Jon näiteks loeb telekanalites vaheklippe peale.
Jon: Ma hakkan seda varsti tegema. Praegu töötan veel sellises kohas, kus ma olen kaheksa tundi arvuti taga ja mõtlen ainult ühe asja peale – et tahaks hoopis proovikas olla, settide taga istuda, mussi teha!
Robi: Ja Rain töötab kokana.
Jon: Kõik peaks selle tööga iisimaks võtma. Loomulikult on see raske samm, ikka mõtled, et tuled ära ja mis siis saab. Et ei pruugigi kaks kuud näiteks mingit raha kusagilt tulla ja mis siis teha.
Robi: Mul on nii, et maksan korteriüüri ära ja hakkan siis mõtlema, et nonii, nullist jälle pihta! Iga kord on mingi challenge, nagu arvutimäng - kolm nädalat on aega, et saada see rahasumma jälle kokku!
Jon: Aga niimoodi on palju huvitavam.
Robi: Ja-jah, täiega põnev on! (Naerab)
Jon: Mingi ühiskonnakiht on sellised, kes sellest aru ei saa. Nende meelest tuleb elu lõpuni kaheksast viieni tööl käia ja kes seda ei tee, nende peale vaadatakse halvasti. Et kasva nüüd suureks ja hakka samasuguseks!
Robi: Põhipoint on selles, et see bänditegemine ei hakka meile kunagi mingi hobi olema. Et saame nädalavahetustel kokku nagu mingi klubi. Ja kui kontsert on, siis teeme ühe proovi.
Kunagi kindlasti hakkate.
Robi: Jah, lähme laevale tööle!
Siis tuleb sõbral 60. aasta juubel ja palub “Snake Eyes'i” mängida?
Robi: Jah, ja teeme samu lugusid kogu aeg!
Jon: Nii ka ei saa, et oled poole kohaga tööl ja mõtled, kui see USA-tuur ära tuleb või kui saame selle suure diili ja pappi hakkab tulema, et vaat siis tulen töölt ära.
Robi: Ja-jah, et kohe-kohe hakkab bändiga hästi minema.
Jon: Siis ei hakkagi kunagi hästi minema. Risk on alati.
Robi: Unistada võib, aga samas peab ka tegutsema.
Mis te arvate tänapäeva muusikatööstusest? Kas internetist on kasu või on bändi suhtes kõik liiga vabalt kätte saadav?
Robi: See on kindel, et plaaditööstus ei tööta nii, nagu ta kunagi töötas. Näiteks oma uued EP-d anname need põhimõtteliselt tasuta netis välja. Eesmärk on, et inimesed kuuleksid meie muusikat ja tuleksid kontserdile, sest sellest me saame põhiosa tulu. Või siis tahame oma plaadile midagi juurde pakkuda, nagu näiteks sellele viimasele plaadile need käsitsi joonistatud asjad. Et muusikale lisaks oleks pakkuda seda, mida netist tõmmata ei saa.
Minu plaadi vahel on näiteks huulepulgaga kirjutatud Robi allkiri!
Robi: Täpselt! (Naerab) Pead ära raamima selle varsti, et ära ei kuluks. Aga jah, meie bändi jaoks on salvestus see, mille me teeme ära ja on tehtud. Kontserdid on need, mida me teeme kogu aeg ja mis on meie parim visiitkaart. Nii et tasub kindlasti kontserdile tulla.
Kas te lugusid mängitakse raadios ka?
Robi: Mängitakse küll. Me oleme isegi midagi autoriühingult saanud, sest registreerisime ennast sinna ära. Viimane uudis on see, mis on ka autoriühinguga natuke seotud, et me bänd on Eesti Muusikaauhindade galal nomineeritud aasta rockalbumi ja aasta parima bändi kategoorias.
Jon: Parima bändi auhinna saab ilmselt Põhja-Tallinn ja parim album on Vaiko Eplik (jep – toim.)
See jutt siin ilmub ilmselt peale muusikaauhindade jagamist.
Robi: Jah, seega tahakski siin kasutada võimalust tänada kõiki, kes meie poolt hääletasid! (Naerab) Kõiki sõpru tahaks tänada, kes pistsid meie eest lisahääli sinna kuhugi teiste häälte vahele!
Aga kõige muu kõrval - kas autoriühinguga seda ohtu pole, et võrku üles pandud video maha võetakse, kuna autoriõigusi on rikutud?
Robi: Ma ei tea. Loodame, et see on rohkem mingi plaadifirmade omavaheline asi. Ma arvan, et meie oleme sellest asjast veel nii kaugel, et pole mingit põhjust oma loomingut varjata.
Teil on plaat ka iTunesis saadaval.
Robi: Jah, seda saab Amazonist ja mujalt ka. Midagi on ostetud küll, aga ma ei tea praegu täpselt. Aga CD-sid on kõige parem müüa kontserditel, nagu Lätis ja Leedus ja nüüd, kui Soome lähme, siis võtame ka kaasa. Kohe pärast kontserti on hea pakkuda ja arvamust küsida. Isegi kui ei meeldinud, siis on suva.
Väga lahe! Mõnikord, kui näed mingit ägedat bändi ja tahaks kindlasti plaati, aga ei ole saada, siis on tõsine pettumus. Särgi või plaadi või mõne muu suveniiri sooviks ikka vahepeal meeldiva kontserdi järel mälestuseks osta.
Robi: Ma ka! Käisime kuulamas ühte Taani bändi, Get Your Gun. See oli ka nii kaif bänd lihtsalt, et ma lihtsalt laenasin sõbralt 5 euri, et saaks nende plaadi osta. Tänu bändile ei oska ma kogu sellesse piraatluse teemasse objektiivselt suhtuda, sest ma ise tean, kui palju kasu meil endal on sellest, kui keegi ostab kasvõi ühe plaadi. Ja sellepärast ma suhtun samamoodi ka teistesse bändidesse. Kui kellelgi tuttavatel, näiteks Nevesisel või kellelgi tuleb plaat välja, siis ma lähen meelega ja ostan selle. Mitte ei lähe sellise jutuga, et kuule, kas saad mind listi panna? Ma tahangi maksta ja neid sellega toetada.
Aga kas teie bändil särgid on?
Jon: Jah, kui plaat tuli, tegime mõned. Need läksid pahh! paari päevaga minema. Esimesel päeval oli Tallinnas kontsert, kus osteti suurem osa ära. Järgmisel nädalavahetusel oli Tartus kontsert ja enne sõitu panime Facebooki üles, et meil on mõned särgid veel, pange raha valmis. Aga läks nii, et selle ajaga, kui Tartusse jõudsime, olid kõik juba ära bronnitud!
Robi: Tee peal põhimõtteliselt osteti kõik ära.
Kes teil bändis loominguline juht on? Kes sõnad ja kes muusika teeb?
Robi: Enamasti oleme sõnad meie Joniga kahekesi kirjutanud. Kas emb-kumb või siis koos. Aga lood on ikka ühistöö. Kuna me oleme ise õppinud pille mängima, siis me ei oskagi nii teha, et üks mees tuleb nootidega kohale ja näitab, et siin on uus lugu, teeme nüüd ära. Pigem on nii, et: "Hea küll, Jon löö lahti!" ja siis tüüp teeb pulkadega üks-kaks-kolm-neli ja hakkame täiesti suvalt mängima. Igaüks teeb oma suva asja ja siis vaatme, kas läheb kokku või mis saab. Ja arendame sealt edasi. Taustad enne ja siis sõnad hiljem peale. Meil on tavaliselt hästi palju sämpleid ja mingeid esialgseid sõnu, mille me kombineerime kuidagi kokku. Kõik on üks suur pusleladumine. Vahepeal on nii ka, et Rain helistab mingilt peolt, et: „Oh, väga äge, kuula!“ ja laseb telefoni mingeid helisid, millest midagi pole aru saada, aga siis, jah – lõpuks teemegi uue loo.
Mis bändid teile head tunduvad?
Jon: Nevesis on hullult hea!
Robi: Vaiko Eplik ja Eliit on äge. Üks doomi-bänd – ma ei teagi, kas nad praegu teevad midagi, sest otsivad uut trummarit – on Kannabinõid. See on jõhkralt kaif bänd! Eriti toores ja vali. Ja loomulikult vanadest mõjutustest East Trading Wang, Shelton San. Üks bänd, mida eelmisel aastal Põlvas kuulsin ja täiega meeldis, on Candy Empire.
Aga välismaalt?
Robi: Eh, igasugused. Ma olen enda jaoks avastanud ja kuulan viimasel ajal täiega Nirvanat! (Naerab) Jumala hea bänd!
Kas need lemmikud mõjutavad teie loomingut?
Robi: Jah, loomulikult. Nii või teisiti, kõik asjad, mida sa kuulad, mõjutavad. Me ei tahagi kandideerida kõige originaalsema bändi tiitlile. Pigem üritame olla heas mõttes võimalikult leidlikud vargad, panna mingeid asju kokku ja neid huvitavalt presenteerida.
Jon: Põhiline on bändi energia. Loomulik on, et soovid olla oma lemmikbändi sarnane, aga mitte ainult selles mõttes, millised nad välja näevad, vaid kuidas see bänd koos töötab. Mulle meeldivad bändid, kelle live-esinemisest paistab välja see mingi keemia, mis mind inspireerib.
Robi: Olen viimasel ajal vaadanud hästi palju dokfilme erinevatest bändidest. Üks, mis oli eriti hea, oli sellisest vanast Black Sabbathi aegsest USA bändist, nagu Pentagram. Tüübid võisid lihtsalt mingit ühte lihtsat käiku mängida ja olid ise nii teemas, et tahes-tahtmata see töötab ja inspireerib.
Mis geari te kasutate? Kas iidolid mõjutavad teie instrumentide valikut?
Robi: Jaa, kindlasti. Meie kidravend Linnu on alati olnud Kirk Hammeti ja Zakk Wylde'i nii-öelda fänn ja siis tema on kindlalt Gibsoni- ja Les Pauli-vend. Kogu aeg. Olime ühel üritusel, kus üks bändimees mängis ka Les Pauliga ja siis Linnu küsis, et mis valesti on. Tuli välja, et kui täpsemalt vaadata, siis tüüp mängis kidra, aga jalad olid täiesti koos nagu! (Naer) See ei ole võimalik! Sa ei saa Les Pauli niimoodi mängida, et jalad koos on. Sul peab olema mingi poos, seda peab jalad harkis mängima!
Aga mis kidra sa ise mängid on?
Robi: Mul on mingi vana, kunagi Saksamaalt toodud, saksa pill Höfner. ‘67. aastal tehtud. Aga see on selles mõttes äge, et teist sihukest pilli naljalt ei leia.
Päris vintage! Kas sa mängid igal pool ainult sellega?
Robi: Põhimõtteliselt küll. Aga stuudios saab teisi pille ka kasutada. Nüüd, selle viimase EP ajal ma mängisin paljud asjad Fenderi Stratocasteriga, millel on natuke teravam sound. Aga laivis on meil ikkagi põhiline see, et oleks täiega vali ja natuke mudane. See vana Höfner on poolakustiline ja undab väga hästi. Vahepeal laivi ajal saab sellega soolo asemel lihtsalt head müra tekitada.
Mis on oma muusika tegemisel olulisem, kas skillid või hoopis poos? Mida algajatele pillimeestele soovitate?
Robi: Oluline on tunnetada oma piire. Ja loomulikult harjutada. Nootidest ma ei jaga midagi. Põhiline on tunnetus ja kui enam-vähem õigel ajal õiget nooti mängida, siis on kõik OK. Siiski on kõige lahedam mängida ja tunda, et see, mida teed, on lihte. Kuigi alguses võib-olla tundus mingi käik võimatult raske. Selleks tuleb harjutada.
Jon: See on minu arust veits aususe asi ka. Kui sa mingid asjad poolikult ära õpid ja kohe uued käigud ette võtad, siis jääb tehnika lünklikuks. Tuleb ise aru saada, et harjutad enda jaoks, oma oskuste aredamiseks, mitte kellelegi teisele.
Robi: Kui ma alustasin kitarriga, siis mängisin alguses nimelt ilma ühegi plokita. Teadsin, et kõigepealt on vaja saada õige tunnetus näppudesse, et pillist õige kõla kätte saada. Plokkidega juhtub nii, et kõlab ägedalt, aga kui tegelikult endal õiget mängutehnikat pole, mis on see enese petmine. Tuleb alustada lihtsamatest asjadest ja oskuste arenedes keerulisemad käigud ette võtta. Sama nagu skedega – selleks et kickflippi teha, tuleb enne olliet osata.
Ja et backside flippi teha, tuleb backside ollie ja kickflip ära õppida!
Robi: Ja-jah, täpselt. Nii see käib!
Laval esineda on ikkagi lahedam, kui stuudios salvestada?
Jon: Ma arvan, et me oleme pigem live-band kui midagi muud.
Robi: Stuudios mängimine on stressirikkam, suur enese proovilepanek. Raske on õiget soundi leida või olla kindel, et sissemängitud asi täpselt selline on, nagu peaks.
Kas teil on keegi kindel inimene, kes stuudios nuppe keerab? Või keerate ise?
Robi: Me mänedžer aitab. Ta on ise muusikainimene, bändides mänginud, mitte lihtsalt mingi ärimees. Erapooletut arvamust on vaja. Ma ei kujuta ette, kui me ise stuudios oma soundi keeraksime. Sellest ei tuleks midagi head välja.
Jon: Mänedžerist on meil palju abi. Tema määrab lindistusajad, hoiab tempot üleval. Hea on salvestama minna, kõik on ette valmistatud. Väga lahe tüüp on ja see aitab palju.
Robi: Vahepeal kipuvad tähtsad asjad meelest ära minema – mõni mees magab sisse ja nii edasi. Samas seda juhtub harva, kuna bänd on asi, mida me kõik väga teha tahame. Pole soovi võimalusi kasutamata jätta.
Jon: Saame aru, et pole mõtet viilida.
Mis te coverite tegemisest arvate?
Robi: Suvel panime kontserditel päris palju King Crimsoni “21st Century Scizoid Mani” põhiriffi lugude vahele.
See lugu Foundationi “That's Life” videost?
Robi: Jah, Corey Duffeli faceplant.
Jon: See riff tuli meil esimest korda suhteliselt ootamatult ühe oma loo vahele, nagu lõi sisse lihtsalt. See on selline hea riff, mida mingi osa rahvast teab ja loob paralleele, on mingis mõttes nostalgiline.
Robi: See on ülikõva riff lihtsalt! Meile kõigile meeldib ja miks me ei tohi seda mängida? (naerab) Suvel, kui Red Hot Chili Peppersit soojendasime, siis nende transamehele meeldis ka! Aga jah, coveritega on see lugu, et sa kas teed selle täiesti enda moodi või oled originaali kõrval maksimaalselt teine kõige parem inimene, kes seda lugu teinud on. Originaal jääb alati ja võib-olla ei maksagi seda liigset originaalilähedust taga ajada. Aa, kunagi tegime Jimi Hendrixi “Crosstown Trafficut”, aga see on lihtsalt vahelduse mõttes, mitte kindla eesmärgiga cover kavasse võtta. Üldiselt ma ei oskagi teiste lugusid väga mängida. Kui keegi ütleb, et “oh, mängi Oasise Wonderwalli”, siis ma pigem ei tee seda.
Kuidas RHCP tüübid üldiselt tundusid?
Robi: Tundus, et nad on nüüd mingid hullud mediteerijad. Võõrastega kontakti ei otsi.
Jon: Eks nad on juba suhteliselt vanad ka – neil olid pered kaasas, lastetuba ja muud asjad. See eraldatuse soov on suhteliselt loogiline ka, kuna nad ju põhimõtteliselt annavad iga päev eri riigis kontserdi ja igas riigis on tüübid, kes tahavad nendega rääkida ja mingeid asju saada. See võib päris väsitav olla. Püüdsime seda mõista ega hakanud ise ka oma tutvust neile peale pressima.
Robi: Aga muidu me läksime juba päeval sinna, sest teadsime, et seal saab tasuta süüa. (Naerab.) Passisime seal, vaatasime, kuidas lava kokku pannakse ja võtsime sööki.
Saite sama toitu, mida RHCP või?
Jon: Põhimõtteliselt küll. Neil oli seal oma telk oma kokkadega. Kogu aeg oli värske toit laual. Väga organiseeritud asi. Kõik toimis kava järgi, nagu kellavärk. Vahetustega pandi tehnikat üles ja käidi söömas. Bändil endal on selles mõttes mugav, et saavad senikaua linnas ringi vaadata, kui lava üles pannakse. Õhtul teevad laivi ära ja sõidavad minema. Kohe hakatakse lava maha võtma ja sama asi juhtub järgmises linnas uuesti.
Kas te bändil on mingi konkreetne sõnum, mida te oma loominguga soovite inimestele edasi anda?
Robi: Põhiteema ja ehk üks põhjuseid, miks me seda bändi üldse tegema hakkasime, on, et enamus Eesti bände on nii igavad, et peab midagi tegema! Üritame ja teeme. Suva, mis arvatakse. Meie neljakesi enda arvates teeme nii ägedalt, kui suudame. See ongi põhimõtteliselt nagu revolutsioon sita muusika vastu! Lisaks on veel see eestlaste põhiteema, et kõik vinguvad mingi bändi või filmi üle, et nii sitalt on tehtud. Me mõtleme, et meie point on see, et kui midagi vinguda on, siis proovi ise paremini teha.
Teil on Facebookis lingid ainult headele arvustustele. Kas keegi on teile ilusti puid ka alla pannud?
Robi: Ja, ikka! Aga see on selline asjakohane kriitika olnud, et näiteks Tartus keegi käis kontsedil ja pärast rääkis, et läks bändi kuulama ja trummar võttis juba mingi teise loo ajal särgi seljast ära, et päris rõve oli, ei suutnud seda bändi küll enam vaadata. Jon tavaliselt võtab särgi ära, sest nii palav on! Ja siis sellised asjad, et “ma oleks parema meelega koju magama jäänud“ või midagi sarnast. Sellist juttu oleks naljakas mõne kriitiku sulest ajalehe muusikanurgast lugeda, et trummar võttis särgi seljast ja parem oleks olnud üldse koju magama jääda. Tegelikult on kriitikaga see, et vahet pole. Me ei teegi seda selle mõttega, et kõigile täiega meeldida. Peaasi, et ise rahule jääme.
Jon: Tuleb südamest teha. Vahepeal kuuled, kuidas keegi taob trumme ja peksab täiesti mööda ja valesti, aga ei saa minna ja talle öelda, et okei, õpi mängima või pane pillid kotti. Kõik on kusagilt alustanud. Eestis tundub olevat väga levinud selline käitumine, et tinistatakse vaikselt omaette ega julgetagi millegi konkreetsega välja tulla, sest ise ollakse nii suured kriitikud kõige suhtes. Et kui kohe Vaiko Epliku tasemel pole, siis tuleb asi täiega maha teha. Surnud ring. Aga kui muusikat südamest teha, siis see paistab kohe ka lavalt välja. Kohe on näha, kui teemas sees tüübid on ja see on lahe. Polegi vaja olla ülihea pillimees, et muljet avaldada.
Mul on vist küsimused suhteliselt otsas…
Robi: Kas sa Sessioni kohta ei küsigi midagi või? (Naerab.)
Jon: Või et mis meie tulevikuplaanid on?
Õigus. Et siis veel et, kuhu suunas te edasi arenete? Mis teie tulevikuplaanid on?
Robi: Praegu salvestame seda EP-d, mis peaks veebruari teisel nädalal valmis saama.
Jon: Eelmisel aastal leppisime kokku, et mis mingid konkreetsed murdepunktid on. Praegu on Läti ja Leedu olemas. Mõtlesime, et oh, järgmisel aastal kindlalt Soome! Nüüd on kindel, et veebruaris on Soomes paar live'i. Täpselt veel ei tea, mis sellest välja kujuneb, aga aprillis peaks Londonis üks live olema. Ja meil on selline plaan, et lähme autoga ja siis peaks kohe tee peale jäävates riikides ka peatused tegema. Sellest võib veel välja kujuneda kahenädalane tuur. Jama lugu on see, et meil pole kellelgi bändist lube. Helimees sõidab kogu aeg.
Ongi hea, saab loomingulise tegevusega aega veeta?
Jon: Mis me seal ikka veedame, mängime lihtsalt Jazzyt kogu tee!
Robi: Põhiline idee on see, et järjest samm-sammu haaval edasi.
Jon: Saame vanemaks, areneme kogu aeg. Enda perspektiiv pidevalt laieneb ja sellega koos lisandub muusikasse uusi detaile.
Robi: Siiamaani oleme kõike väga kiiresti teinud. Esimesed lood mõtlesime kõik ülikiiresti välja. Nüüd hakkab asi alles kohale jõudma. Hakkame ära harjuma ja aru saama, et mis selle bändi sound tegelikult üldse on ja kuidas seda peaks tegema. Püüame hoida seda liini, et liiga kompleksseks ei läheks, et oleksime võimalikult lihtsad ja et oleks hea olla ja mängida. Samas osad laulud on ka päris palju süngemaks läinud. Ja uued lood on stiili poolest mitmekesisemad – et mõni on peaaegu nagu mingi doomivärk, järgmine jälle folgi moodi, mõni lihtsam.
Jon: Bänd on nagu puutüvi, millele aja jooksul kasvab uusi oksi ja lisaharusid juurde.
Aga igal juhul põhipoint ongi see, et see musa tegemine on minu jaoks täpselt sama mis rulaga sõitmine. Mõte on, et sa ei õpi iga päev uusi trikke, vaid pigem naudid seda iga kord. Nagu oleks esimene kord, kui sõidad mäest ülikiiresti alla või lihtsalt lükkad hoogu. Täpselt sama on musas ka, kõige ägedam tunne maailmas!
Jon: Liiga ohutult pole mõtet teha!
Robi: Ja kehva muusikat pole mõtet teha!
