Esimesel päeval olid silmapaistvamad kollektiivid kindlasti vana hea The Cure ja bändidest Coldplay, A-ha ja Mew kokku pandud supergrupp Apparatjik. The Cure esinemine kestis ligi kolm(!) tundi esitades oma üle kolmekümne aastase karjääri olulisemaid palasid kulmineerudes vast kõige tuntuma „Boys Don’t Cry’iga“ publiku marulise kaasalaulmise saatel. Mõni aeg hiljem lavale tulnud Apparatjik näitas aga täiesti uskumatut taset. Kontserdil esitasid nad oma lugusid veidi teises võtmes kui me plaadi pealt kuulnud oleme. Abiks olid neil selle puhul DJ Aretïve ja noor kanada lauljatar Lowell, kes lööb kaasa ka Apparatjiku uuel veel seni ilmumata albumil. Kontsert ise oli üks suur segu moeetendusest, rokkooperist ja klubiõhtust pannes selle suurepäraselt suure festivali esinemise vormi. Raske kirjeldada ja edasi anda aga nagu kontserdi lõpus teatati, et “sellist asja nägite te esimest ja viimast korda justnimelt sedasi”. Suurepärane elamus!


Teisel päeval oli suurem sõnaõigus Ameerika kesk ja lõunaosariikide mürabändidel nagu Weedeater, Red fang, Baroness ja Crowbar. Huvitava faktina tähendab päeval kell 12 alustanud band Weedeater murutrimmerit ja öösel kell 3 lammutama hakanud Crowbar naelakäppa. Nendega jagasid esinemisaegu teada tuntud kompleksivaba Gossip, legendaarse Hank Williamsi pojapoja projekt Hank3 mis esitas forseeritud country, bluesi ja Dixie ning hillbilly muusikat, üsna noor kuid kindlasti juba palju kõneainet tekitanud indie rokkarid The Vaccines Inglismaalt ning need kaasmaalased hard rock pundist The Cult. Eriti raju oli ka mõned aastad tagasi Tallinnas klubis Hollywood esinenud Devildriver eesotsas Coal Chamberi nimelises bändis tuntuks saanud Dez Fafaraga, kes ei võtnud jalga gaasipedaali pealt ära pooleteise tunni jooksul kordagi. Õhtu peaesineja oli Jack White, kes ise mängis oma bändis loomulikult kitarri ja ülejäänud instrumentalistid olid üle maailma kokku aetud andekatest naismuusikutest. Esitades nii enda kui oma kõrvalprojektide tuntumaid lugusid lõpetas Jack oma konserdi The White Stripesi juba hümnideks saanud lugudega "Doorbell" ja loomulikult "Seven Nation Armyga", mida üks veidi eemal olev seltskond juba poole kontserdi pealt lugude vaheajal nõudvalt ümises.

Kolmanda päeva peaesinejad olid pillidega hiphopi rütme tegev vana hea The Roots. Refused, kes on taas kokku tulnud rootsi vihased hardcore punkarid kelle live esimene pool oli väga kompromissitu protesteerimine (muu hulgas oli bass trummile kirjutatud statement Free Pussy Riot), teine pool oli aga veidi teatraalne ning esimese poole vihale järgnes midagi lootusestuse laadset. Võibolla oligi tegemist konseptuaalse kontserdiga.

Pealaval võttis aga ohjad enda kätte Bruce Springsteen, kes koos E Street bandiga üle kahe tunni esines. Seitsmekümnendatel alustanud ning 90. lahku läinud ning taas kokku tulnud seltskond eesotsas härra Springteeni endaga näitasid uskumatult head vormi. Tore oli ka see, et publikuga parema kontakti saamiseks oli nende jaoks lava ette installeeritud trepid, et saaks publiku sekka hullama minna ning et ikka "Dancing in the Darki" ajal kellelgi kohalikul väljavalitud tütarlapsel oleks kergem lavale saada ja Bruce’iga kogu rahva ees tantsida (nii algas Courtney Coxi tähelend aastaid tagasi).

Viimasel päeval tuleks lisaks Machine Headile eraldi ära märkida Björk. Võrreldes 2003. ja 2007. aasta sama festivali kontserdiga, kus oli palju tulevärki, visuaale ja valguskuntsti, oli tänavuaastane esinemine täiesti minimalistlik, kui välja arvata preili enda kostüüm. Laval oli lisaks temale Islandi Ellerheina stiilis tütarlastekoor ja aeg ajalt pisike pillimeeste punt ja DJ. Enamus lugusid olid viimaselt plaadilt Biophilia ja kogu see sübioos kõlas lavalt lihtsalt taevalikult ja ebamaiselt perfektselt.

Kogu festivali kokkuvõtteks võib öelda, et kogu selles fragmenteerunud muusikatööstuses suudab Roskilde ikkagi igale maitsele kogu festivali toimumise aja jooksul pakkuda kõigile midagi. Ja ei saa üle ega umber tõsiasjast, et kontserdi heli on kontserdi nautimisel esmatähtis ja sellega on Roskilde väga hästi hakkama saanud. Kõigil kontserditel oli heli väga tihe, aga samas üldsegi mitte üleliia vali, et kõrvadel valus hakkaks. Eriti hästi tuli see just Björki puhul välja, kus kodusüsteemid lihtsalt ei ole võimelised neid helisid välja andma nii, et ka naabrid seda taluksid. Ja teine tähtis faktor on alati ilm, mis seekord küll veidi vihma andis, aga ei midagi hullu. Muda oli väga vähe ja inimeste telgid ei hakanud vees hulpima nagu mõnel tagumisel aastal.