"Sind otsides" saade tõi vaatajani ülima vennaarmastuse!

Nagu Krista Lensin ütles, oli täna tegu seni kõige kurvema "Sind otsides" looga. Vennaraasud Andreas ja Mikk, kes pärast ema surma on olnud teineteisele ainsaks toeks siin ilmas, sõitsid võttemeeskonna abiga Ukrainasse sugulastele külla. Viimasest kohtumisest oli aega möödas tervelt 20 aastat!

Kaks südamlikku ühtehoidvat noormeest

Mõlemad vennad on vaiksed ja tagasihoidlikud ja enda tundeid välja näitama ei kipu. Saatejuhil võtab palju aega ja vaeva, et eluvetes karastunud vennastelt välja meelitada, mida nad õiguspoolest hinges tunnevad. Lõpuks avaneb trööstitu pilt - need kaks inimest on teineteisel maailmas kõige kallimad, ent peavad elama üksteisest eemal - kahes eraldi riigis.

Kui vend Andreas Iirimaalt naaseb, on taaskohtumine vend Mikule segadusttekitav. "Tal pole kedagi, sellepärast ta selline ongi!" selgitab Andreas väikevenna hingeelu. "Tal on raske oma elu elada, ta ei mõtle homsele ja see on väga keeruline," muretseb ta venna pärast.

Lapsepõlvemälestused on helged

Koos külastatakse ema hauda, kes 17 aastat tagasi traagiliselt suri ning valla päästetakse lapsepõlvemeenutused, mis mõlemal ühised. "Käisime vanaemal külas, rääkisime ja jalutasime pikalt Kiievis, mälestused on helged ning kuigi ema ja õe suhteid täpselt ei mäleta, siis tunne on, et need olid head," meenutab Andreas ning lisab veekalkvel silmadega, et ükski ta püüe ühendust taastada pole vilja kandnud.

Enne Ukrainasse minekut jookseb Mikul peast läbi tuhat mõtet, millest kõige olulisem on - mis saab, kui tal palutakse Ukrainasse jääda? Selle valiku on ta oma südames aga juba teinud. "Ma arvan, et ma jääks sinna. Vahemaa vennaga on ju umbes sama, ega temal pole vahet, kas tuleb mulle Iirimaalt Tallinnasse või Kiievisse külla," arvab Mikk. 

Taaskohtumine ema sünniaastapäeval

Kiievisse jõutakse ema sünniaastapäeval, kuid seal tervitab neid hoopis kõle tuul ja jäine vihm ning hallid nõukogudeaegsed elamud. Mõlemad vennad on äärmiselt ärevil. Enne veel, kui kohtumine taas aset leiab, antakse sõna tädi Tanjale, kes nutma puhkedes räägib, kuidas ta endale iial õe matustelt puudumist ei andesta.

"Õde armastas oma meest tohutult!" meenutab ta õe traagilist elusaatust. "Ta ei suutnudki eluga edasi minna pärast seda, kui ta maha jäeti. Kes sind ikka tahab, kui kaks last kaelas ja oma armsamat taga igatsed," arutleb ta ja ei suuda siiani mõista, miks õe hästi alanud abielu äkitselt nii jõhkralt katkes. Hetk, mil mees uksest välja kõndis, oli see moment, mis edaspidi kõigi elud purustas!

Vanem vend oli ise söömata, et noorem ei nälgiks

Väga põduraks jäänud 89-aastane vanaema jälgib intervjuud valvsa pilguga, ent ühtki sõna ei lausu. Üksnes aimata võib, millised mälestuspildid tal silme eest läbi jooksevad ajast, mil kaks lapselast suviti tema kodus ringi jooksid, kuidas ühiselt talutöid tehti ja kuidas vanem vend nooremat nõnda hoidis, et pigem ise nälgis, kui väiksel söömata olla laskis.

Taaskohtumine on emotsionaalne, ent pärast tervituskallistust pannakse poisid kohe raske küsimuse ette - miks ei ole ühendust peetud, miks pole kirjutatud? Selle peale ei oska ei Andreas ega Mikk midagi kosta, pisara võtab poistel silma hoopis põdura vanaema nägemine, kes peaaegu maani vajununa kõike trotsides oma kallitele lastele uksele vastu tuleb. Saatejuht Krista Lensin kinnitab, et taaskohtumise hetkest läheb kõik paremuse poole.

Kallis televaataja, kuidas Sulle saade meeldis?