Kui teadlikult lähenesid ülesandele teha „see raske teine album”?

Lähenesin igale loole eraldi ja erinevalt. Mulle on tõesti võõras see raske teise albumi mõiste, sest mul ei ole inspiratsioon kuhugi kadunud. Ja miks peakski teine album tulema raskemalt kui esimene, neljas või viies? Kui mul oleks hirmus raske muusikat teha, siis ma ju lihtsalt ei teeks seda või ootaks paremaid aegu. See ei tähenda, et ma ei oleks selle albumiga palju vaeva näinud.

Kuid kokkuvõttes sündis see plaat natuke lihtsamini kui eelmine, sest olin arranžeerides ja lauldes mitmes asjas juba kogenum. Mitmed lugude algideed olid mul olemas enne eelmise albumi lõpetamist ja kokkuvõttes sai plaadile suur osa minu viimase kümne aasta tugevamatest lauludest. Iga minu lugu on olenemata selle kõlapildist olemuselt üks lihtne aus laul, mis ootab oma aega, et õiges vormis plaadile jõuda. Ei ole tähtis, kas lugu ilmub esimese või kuuenda plaadi peal, tähtis on, et ta ilmub ja jõuab sobiva albumi peale.

Kõrvutades debüüdiga on „Dreams Come True” märksa rahulikum, ütleks, et isegi helgem ja eklektilisem. Mis mõjutas su maitset ja laulude kirjutamist nende kolme aasta jooksul?

Nii ja naa. „Butterflies” oli rohkem sissepoole vaatav ja enesekeskne, konfliktsem, samas kõlaliselt ehk rahulikum. „Dreams Come True” on pigem väljapoole suunatud energiaga, sõnades peegeldub kahtlemata enam helgust ja tasakaalu, sest see on ka suund, kuhu olen inimesena liikunud. Aga muusikaliselt on jõulisi rütme jällegi rohkem kui esimesel albumil. Pärast albumit „Butterflies” teadsin, et tahan uuel plaadil ka rütmipillidele rohkem rõhku panna, ja kokkuvõttes saigi suur osa uuest plaadist justkui elektrooniline rokk. Samas säilitasin fookuse meloodiate ja atmosfääri juures. Laulude ja nende kirjutamise osas ei ole minus midagi vahepeal muutunud, aga produktsiooni osas mängisin rohkem elektrooniliste kõlade ja popile omase täiusliku minimalismi otsimisega.

Esikoht Deutsche Alternative Charts Top 10-s ja kümnepunktiarvustused Euroopast. Kui kõvad sõnad need õigupoolest on?

Esikoht selles edetabelis on tõesti väga suur au ja sinna ei ole minu teada pääsenud ükski vähetuntud bänd. Äkki ei olegi Sinine enam nii vähetuntud või on see märk millegi suurema algusest. Igatahes on näha, et järgmisel aastal peab Saksamaal tegusid tegema, et pakkuda inimestele seda, mis neile juba ilmselgelt meeldib.

Siiani on ka arvustused olnud päris positiivsed või lausa ülistavad. Aga eks arvustusi võib olla mitmesuguseid. Lõpuks on kõik kuulajad ju lihtsalt inimesed oma isikliku maitsega.

Albumile eelnes singel Sandra Nurmsaluga, lisaks teeb albumil kaasa Anneliis Kits. Tundub, et taotled oma muusikale laiemat kõlapinda ka Eestis, kus kommertsraadiod pole uuele muusikale just väga avatud. Kas eesmärk – kui see on ikka eesmärk – pühitseb abinõu ja kui kõva argument on siinkohal rajatagune edu?

Sandraga loo üle on mul lihtsalt hea meel – oleme saanud koos midagi erilist teha ja minu jaoks on põnev kogemus, et suutsin enda mõtteid ka emakeeles väljendada. Loomulikult on mul väga hea meel, et lugu on paljude inimesteni jõudnud. Põnev on olnud jälgida, kuidas üks alternatiivi ja popi piiril olev lugu on popkanalites käima läinud. Aga see ei ole siiski loo taga peituv mõte ei minu ega Sandra jaoks.

Anneliis Kitsega lugu on aga ingliskeelne ja tema lauluhääle tegi minu jaoks just põnevaks see, et ta ei kõla eestipäraselt.



Sinine

Debüütalbum „Butterflies” ilmus sügisel 2009.

Albumi „Dreams Come True” esitluskontsert toimub Von Krahlis täna 8. novembril algusega kell 20.30