Eesti Jazziliit & Jazzkaar
Laupäeval NO99-s

Tallinn Music Weeki raames toimunud jazzmuusika minikontserdid on pea alati pakkunud põnevaid üllatusi ning andnud toeka läbilõike kohaliku jazzi hetkeseisust. Rõõmustav, et Joel Remmel on muusikas tõepoolest leidnud mingi päris oma heli ja äratuntava kulgemise. Sooäär, Vaigla ja Ruben lükkasid käima jazz-rocki rea. Pisut stagneerunud efektitsemine oleks võinud ehk olemata olla, seda kompenseerinud virtuooslikku mängu oleks samas võinud täiustada käputäis torusid. Õhtu üllataja oli aga vaieldamatult Kadri Voorand – loodetavasti on andekas lauljatar leidnud selles, mida ta No99s esitles, oma tõelise niši – see kõlas värskelt, põnevalt ja eriti ägedalt just lives - Diana Krall kohtumas Imogen Heapiga, millele lisandus magus-iroonitsev eesti bravuur. Arusaamatuks jäi aga suhteliselt suurekoosseisulise VindPoweri surumine jazzikelder-klubisse – jõulised kompositsioonid oleksid märksa paremini pääsenud esile teatrisaalis. Pisut rohkemat oleks oodanud samal päeval oma debüütplaadi väljastanud MaiGroupilt, ainest ju on noore naisbassisti Mai Agana mängus ja loomingus parajalt, ehk mängis siinkohal rolli lihtsalt hiline kellaaeg.
Priit Pruul, džässikriitik

Raadio 2 presents
Reedel Von Krahlis

Esimeseks tipphetkeks oli heas mõttes võõrkehana mõjunud taanlaste duo Rangleklods, kes hiilgas ääretu professionaalsuse ja sünergiaga. Nad näitasid, milline elamus võib olla ühe elektroonilise artisti live.
Järgmine kõrghetk oli kahtlemata Marten Kuningas saatebändiga Etturid. Kuningas mõjus laval kui noor Bowie, võttes järgmisel hetkel poose kui Morrissey. Seksuaalsest energiast laetud esinemine ei jätnud ilmselt kedagi külmaks. Õlgu pani kehitama Flank, kelle repertuaariks oli raadiosõbralik ja turvaline indirokk. Marie Vaigla bänd Frankie Animal oli küll üdini nunnu, kuid sisult üsna tühi. Paabel viis meid heliliselt kaasajastatud regilaulu pidustustele ja oi kuidas meile see pidu meeldis! Sibyl Vane´i esinemine oli tavapäraselt heal tasemel. Jakob Juhkami raskesti defineeritavad kosmilised helid võisid mõnel inimesel üle jõu käia, kuid olid õhtu enim muusikalisi piire nihutavad.
Kristo Koppel, levimuusikakriitik

Tuborg Music Club
Laupäev Rock Cafes

HU?' ja Tenfold Rabbit tutvustasid uut kraami, kuid rohkem ületasid uudiskünnist hoopis teisenenud bändikoosseisud. Põhja-Tallinn šokeeris fänne lauljatar Maia Vahtramäed asendanud Liis Lemsaluga, kes lõpuks ometi bändile talutava naisvokaali kinkis. Muusikalist üllatust pakkus Slippery Slope, kes võlus publikut oskuslikult pingestatud lõtvuse ja lavaenergiaga. DND kõlas lives aga tunduvalt halvemini kui raadios.
Kõige meeldejäävamat väljamaist elamust pakkusid Me and My Drummer ja Astro'n'Out. Inglismaalt pärit Honeybloodil vedas, et nad eelmisel päeval lennukist maha jäid, sest Rock Cafes nägi neid oluliselt rohkem inimesi kui Sõpruse Kinos, mis oli nende algselt kokkulepitud esinemiskoht. Lovex pakkus tõeliselt mittemidagiütlevat edevat soome poprokki, Waltari esindas sama ootuspärast heviliini ja ainsana päästis soomlaste au Apples of Idun, mis mõjus kohati isegi päris põnevalt.
Anne Sääsk, ajakirjanik

Hard Rock Club presents
Neljapäeval ja reedel Tapperis

Neljapäeva õhtu algas Tapperis ikoonilise vaatepildiga - Megazetor (HU) mängis, lava ees üks inimene. Nagu filmis "Lõputu küünlapäev", nii kordus vaatepilt 24h hiljem kui musitseeris Thou Shell Of Death (EST). Tegelikult helkisid saali tagaosas ka välismaa delegaatide kaelakaardid ja ajapikku venis kohale umbes 50-60 pealtvaatajat. Pinget oleks muusikutel pidanud justkui olema või seda teesklema, kuid nähtud metalgrupid sellest suurt ei paistnud hoolivat. Ei pea tegema teatrit ega komejanti, meeldejäävuse suurendamiseks oleks võinud mängida detailidega. See on kiireformaadilise TMW puhul oluline nagu tõestasid Sinilinnus ja Sõpruses nähtud Candy Empire (EST), TRAAMS (UK). Tapperi bändidest tooks esile Paeani (EST), mis vastukaaluks just räägitule, panustas vaid muusikale, kuid töötas vaatamata sellele. Teagi, kas edu tõi töö või õnn. Eriti kurb kui on lubatud atmosfäärilist bläkki (Thou Shell of Death), aga atmosfääri definitsioon jäi eelnevalt kokkuleppimata.
Robert Kõrvits, raskerokikriitik

Viljandi Folk presents
Reedel NO99-s

Kui tihtipeale seostatakse jõulisust muusikas maskuliinsuse ja heli valjudusega, siis folgi showcase selleaastasel Tallinn Music Week´il tõestas risti vastupidist. Eredaimate hetkedena tulid esile naiste sisekaemuslikud heietused, mille emotsionaalset laengut võis tunda justkui raskusena enda õlul. Õhtut alustas selles vaimus Mari Kalkun oma uue bändi ja kavaga „Tii ilo“, võttes pingutamatult publiku endaga kaasa mõtisklema teest, millel on jõud nii viia kui tuua. Temale sekundeeris õhtu keskosas Tuuli Taul, kes alustades oma kava vokaalsoologa viis müstilise ja jõulise pildi Eesti naisest järgmisele tasandile. Samas tundus, vaatamata tema uue bändi liikmete üleüldisele staažile, esitus veel viimistlemata, millest eristusid vaid kitarrist Peeter Rebase kaunid helimaastikud. Muidu alati temperamentne ja kaasakiskuv Svjata Vatra pidi alla vanduma naiste võimule ning kogu esitus tundus antud kontekstis palju pehmem kui vastilmunud neljandal kauamängival. Siiski oli ehedaid hetki õhtu jooksul ka meesteliinis, näiteks Silver Sepa rastafarilik ilmutus Ro:Toro „Torupilli loomises“ või Jalmar Vabarna kaheldamatu mõju inimeste tantsujalgadele nii Gjangsta kui Zetode koosseisus.
Kallervo Karu, muusik

Eesti Pops presents
Neljapäeval Von Krahlis

Õhtu esimese elamuse pakkus Argo Vals Band, kes haaras publiku esimesest taktist. Nende tortoiselik eksperimentaalrokk naelutas inimesed iga heli jäägitult kuulama ja vaimustuma. Paraja tantsupeo korraldas ühemehe folktroonika orkester Pastacas, kelle arsenali kuulus looperpedaal, vokaal ning kõikvõimalikud pillid. Hea oli ka Tallinn Daggers, olles samas natuke liigselt oma mõjutajate nägu. Suurima šoki eest hoolitses aga Armastus. 70% publikust põgenes, kui kuulis, et nad ei viljelegi sellist muusikat, nagu Eesti Laulul kuulda sai. Parima live andis aga Kali Briis oma uue bändiga. Nende muusika oli kui Mendelejevi tabel, sisaldades endas kõikvõimalikke ja võimatuid komponente. Hea oli vaadata, kuidas Alan Olonen ja co esinemist nautisid. Pettumuse valmistas 3Pead, ehk seisneb nende suurem väärtus kuraatorivõimetes.
Kristo Koppel, levimuusikakriitik

Positivus festival & I love You records presents
Laupäeval kinos Sõprus

Sõpruses kannatas õhtu tipphetkedel liikuda ainult siis, kui kõht oli tugevasti sisse tõmmatud. Artistid seevastu midagi tagasi ei hoidnud.
Beirutist mõjutatud indifolkarid ansamblist Odd Hugo olid oma helikeele lihvinud mõnusalt täidlaseks. Publikut võlusid nii pasunad kui kaksikvokaal. Läti lauljatar Alise Joste täitis oma melanhoolse laulu ja siira kitarriga terve Sõpruse saali. Argo Vals Band pani keha kergelt võnkesse, kuid kõige parem oli Valsi progest, post-rockist ja moodsast klassikast mõjutatud lugusid kuulata silmad kinni toolil istuda, kuid folgi ja uimase roki segu Eva & Manu jäi võrdluses eelnevatega pigem üksluiseks.
Mainekki lood olid kahtlemata tugevad, kuid niigi lühikesse kavva üritati võimalikult palju erinevat materjali sokutada. Poole tunni jooksul näitasid oma nägu nii indirokk, folgimõjutused kui ka post-rock. Pea läks veidi sassi. Õhtu lõpetasid Norra ansambel Highasakite ning leedulaste Rasabasa. Esimene neist tõi Sõprusesse ka elektroonilisemaid biite, mis ulatasid käe hüpnootilisele popmuusikale. Rasabasa dream pop aga öö jooksul ligi hiilinud unele vastumürki ei pakkunud.
Siim Kera, saatejuht ja levimuusikakriitik

Red Bull Music Academy
Reedel F-hoones

Kui tavapäraselt kummitab igasugu peoorganiseerijaid see, et avastatakse, et „oih, ühel ja samal nädalavahetusel toimub üritus veel mitme konkureerivaga ja publikut ei pruugi jaguda“, siis TMW on küll selle müüdi suutnud murda. Kui F-hoones toimunud Red Bull Music Academy showcase nautis veel esimese tunni paari jooksul õhku ja liikumisruumi, siis selleks ajaks, kui õhtu väliskülaline Zinc lavale astus, oli olukord nihkunud skaalal „meeldiv küünarnukitunne - Pearl Jam Roskildel“ viimasele suhteliselt lähedale. Kõik see aga ei suutnud peomelu segada – ehkki iseenesest ju võrdlemisi tavapärane F-hoone pidu, olid võnked ülevamad, heli etem ja kõlanud muusika kandis paremini iga mängija eripalgelist käekirja. Kahju, et Madis Nestor praktiliselt tühjale saalile oli sunnitud mängima, aga noh, selline see pealinna peoskene juba on – muusika oli muidugi rohkemat väärt nagu ka RBMA alumni Sander Mölderi oma – ilmselt üks väheseid, kes võib tempo ka suht keskmise peale tõmmata ja pidutsejad ennast sellest karvavõrdki häirida ei lase. Õhtu peaesinejale Zincile oli kohalik Firejosé väärikaks soojendajaks ning üleüldse tuleb omasid tunnustada – osatakse küll ning ilmselt on eesti päritolu elektroonilise muusika paremad päevad alles ees ja üldse mitte kauges tulevikus.
Priit Pruul, džässikriitik

Linnalava ja HUH
Plaadipood Biit Me, Von Krahl

Juba esimesel TMW päeval suutsin festivali-kalendris punaseks märgitud Kali Briisi esinemisest ilma jääda, sest bänd otsustas pool tundi varem alustada. Õnneks ei olnud kontserdilt koju jalutanud fännid kiidusõnadega kitsid: “üks parimaid laive, mida viimasel ajal näinud olen!”, “Kali Briisi ja bändi vahel oli totaalne keemia!”, “publik plaksutas nad lavale tagasi – uskuumatuuuu!!” jne. Tore kuulda. Teine kohalik bänd, keda “inimesed tänavalt” hoolega kiitsid oli Kalamaja hiphop-bande DVPH. Nende linnalava esinemisele vinüülipoes Biit laekusin igaks juhuks pisut varem. Produtsent Dragan Volta ähmased lonkavad taustad ning MC Põhjamaade Hirmu voolavad riimid mõjusid pisikeses plaadipoes turgutavalt – artistid said uhkelt aplausi ja kiiduvilesid. DVPH hoiab meie räpi-lippu kenasti lehvimas! TMW-märkmiku laupäevase päeva alt loen väriseva käega kirjutatud märkust Mart Avi ja Ajukaja esinemiselt: “rannareivi viled, hypewilliamslik lõpuspurt”… Ahvimaski kandev Raul Saaremets, kaptenimütsis Avi ning saksofoni mängiv Steve Vanoni andsid selle koosseisu parima esinemise. Tõeliselt hea kombinatsioon on Saaremetsa tantsuliste elektroonika-taustade peal Mart Avi tume, Scott Walkeri-stiilis vokaal. Eredalt on meeles ka üks nurgatagune kontsert, restoranis Aed toimunud Fonal Recordsi “laval” nähtud soomlane Barry Andrewsin Disko, kes umbes 20-nele pealtvaatajale laulis “liha ja veri, maa ja meri”, ise kaasa itsitades ja vabandades, et ta unustas auto-tune’i sisse lülitada. Soomlased mõistavad nalja! Kiitos!
Ats Luik, levimuusikakriitik ja DJ

Kontsertõhtu
Neljapäeval Sinilinnus

Neljapäevane Tallinn Music Week kohvikus Sinilind kostitas publikut kahe artistiga Poolast ja ühega Saksamaalt, sekka paar eriilmelist punti Eestist.
Kodumaine I Wear* Experiment näpistas veidi liiga selgeid mõjutusi Dredgi ja Sigur Rosi repertuaarist ja hakkas oma liigse sämpeldamise tõttu lõpuks närvidele käima. Olukorra päästis trummari põnev ja keerukas biit, lauljatari isikupärane tämber ja ühtesulanduv lavaenergia.
Silmad võttis kirjuks naljakalt sürreaalne kombinatsioon tõelistest doppelgangeritest - solist "Helen Sildna", kitarrist "Ženja Fokin" ja trummar "Jon Mikiver". Poolast pärit Tres B mõjus kosmopoliitselt ja rahustavalt ka kõrgemate tuuride juures ning plusspunktid lauljatari liblikakujulisele basskitarrile.
Elitaarsest snobismist nõretav Dahling ehk Kuningate dünastia vanima poja Tanel Kuninga bänd serveeris lisaks mõnusalt ülbele attitude'ile ka vingeid kidrariffe ja huvitavaid meloodiaid, segades kokku proge ja funki.
Chinawoman Saksamaalt importis liialt placebolikku soigumist ja muutus oma militaristliku trummipõrina tõttu väga tüütuks. Paljudele meeldis aga tohutult, mistõttu läks tuliseks "kakluseks" teemal, kas tegu on hea või halva bändiga. Madal naisvokaal mõjus igatahes liiga depressiivselt.
Õhtu lõpetas Brodka ehk imetegijad Poolast, kes tõid kaasa popihõngulist slaavi-skandinaavia vaibi. Silme ette kangastusid Siberi metsad ja Islandi liustikud, seda võib-olla värvikate kostüümide või siis hoopis konkreetsete meloodiakäikude tõttu.
Anne Sääsk, ajakirjanik