Just siis, kui Phil Collinsi igihaljas “In the Air Tonight” jõuab kulminatsiooni, muutub takt ning kõlarid võtab üle laval pillimängu alustav bänd. Nad mängivad pikaldast ja ujuvat instrumentaalpala. Läbi kunsttossu, õhukeses valgusvihus paistab lava keskel Tricky. Publik aplodeerib lugupidamisega. Just teda on nad oodanud. Aga Tricky on nende ja mikrofoni poole seljaga. Ja suitsetab, kergelt rütmi õõtsudes. Suitsetab ja suitsetab ja suitsetab.

On 10. oktoober ja kõlav instrumentaallugu on Tricky kontserdi avapala. Kontsert klubis Maria, keset Berliini ja keset Euroopa Liitu, kus on siseruumides teatavasti suitsetamine keelatud. Aga nagu teeb seda laval õhtu täht, nii suruvad muretult suitsud hambusse inimesed publikus ja osa sellest suitsust lõhnab siin illegaalsemalt kui tavaline sigaret kioskist.

Tricky suitsetab täpipealt nii kaua, kui kestab sissejuhatav instrumentaal. Ja lükkab seejärel käima pooleteisttunnise show’, mis keskendub peamiselt tänavu suvel ilmunud kaheksanda heliplaadi “Knowle West Boy” materjalile. Plaadi, mille puhul räägib kaheksa kümnest arvajast, et triphopmuusika suurkuju on taas tippvormis ja tagasi karjääri alguse hiilguse juures. Kuigi Tricky kontsert ei ole õnneks koht, kuhu tulla otsima üksüheseid versioone plaatidele sätitud lugudest — laulud on live’i tarvis pisut ümber arranžeeritud, mänguliseks venitatud -, mahub selle aja sisse arusaadavalt ka mahlaseid mustikaid tema klassikalistelt ja vähem klassikalistelt plaatidelt.

Ühtlase kullaläikega ei saa Tricky — kodanikunimega Adrian Thaw — kiidelda. Mitmeid tema plaate vaadatakse kui ennast-ära-unustanud eksperimenteerimist, kuhu ta enesekindlalt ka kuulajaid ootab, ent viimased ei pruugi isegi ust leida. Millegi arusaamatu; endasse süüvinud, muu maailma vastuvõtuvõime unustava loomingu tootmine on jällegi iseloomulik geeniustele, puudutamatutele suurmeistritele, ekstsentrikutele, friikidele, kes tõepoolest elavad omas maailmas, oma reeglitega. Aga nad ei ole seda maailma enda ümber ehitanud. Nad on sündinud sinna.

Samuti ei kõla briljantselt kokku Tricky taustansambli pillimäng. Ega ole kõige vilunumate kopsude ja õlitatud häälepaeltega kaks bäkki laulvat lauljatari. Miskipärast — äkki mul on lihtsalt liiga hea tuju — tundub, et nii ongi hea. Et see kontsert siin sillaaluses rõskes keldriklubis ei ole kliiniliselt täpne, vaid elab ja hingab ja püüab. Nagu Tricky muusika, mis on kui aeglaselt-aeglaselt veerev vanker, millel paiguti käiku vahetatakse ja täristatakse. Et uskumatud üles ehmataks.

Ja siis on Tricky — kes liigub võrdlemisi vähe, tema peamine lavaloleku komme on ettesirutatud kätega mikrofonistatiivist kinni hoidmine ja vaikne, aga sihikindel peaga nõksutamine — kontsert täis seksi. Mitte paljalt ja taldrikul. Vaid mentaalselt ja hämaralt, hiilivalt kümnete õhukeste kardinate taga, see seks siin proovib voolata alateadvuse tagumistesse salakambritesse, et liigutada käima soovid, mis võivad šokeerida ka soovijat.

Tricky oskab plaadi-Tricky kontsertlavale tuua ning ta ei tee seda kõige igavamat, kõige enesestmõistetavat teed pidi.

Enne kontserti sain ma kaela pressiinimese kaardi, mille puhul lubati mulle rõõmsalt, et võin astuda Tricky tagaruumidesse ja teda intervjueerida, kui soov peaks tekkima. See ei saa ju nii lihtne olla? See on ju ikkagi Tricky?! Ja ei olegi. Turvamees piirdeaia ääres püüab naeratada mu viisakalt esitatud jultunud soovi peale minna Trickyt lava taha kimbutama.

Uuesti proovin ma Trickyga rääkida kuu aega hiljem Tallinnast. Helistan talle Prantsusmaale, aga toru võtnud mänedžer lausub vabandades, et muusikul pole kõige parem enesetunne ja ta ei soovi rääkida. Täpselt sama kostab ta ööpäeva pärast. No siis on kehvasti… Aga kaks tundi hiljem heliseb telefon ja kärisev, kähisev ja ragisev hääl teeb “Helloo!”, reipalt nagu Marko Reikop, ja Tricky küsib “Well, oled sa nüüd valmis, et teeks intervjuu ära?”

Hea küsimus. (Olgu öeldud, et uuesti teeb Tricky sama reibast ja entusiastlikku häält intervjuu lõpus, kui me üksteist täname.)

Sa vist elad praegu Ameerikas, eks? Jaa-jaa, Los Angeleses.

Päris mitmed muusikud ja näitlejad ähvardasid, et nad kolivad Ameerikast minema, kui pidanuks juhtuma, et John McCain valitakse presidendiks — kas sul ei käinud sellised mõtted peast läbi? Ei, absoluutselt mitte. Mitte sugugi.

Kas siis sinu arvates ei ole oluline, kes parasjagu Ameerikat juhib? Suured, hiiglaslikud kompaniid juhivad Ameerikat.

Ühesõnaga, see, kes on Valges Majas… Ma ei ole põrmugi huvitatud poliitikast, mu sõber, üleüldse ei paku poliitika mulle huvi.

Hmm, okei. Mis sind peale muusika — lindistamise ja kontsertide andmise — rakkes hoiab? Ainult see ongi. Muusika tegemine ja tuuril olemine, olen sellega piisavalt busy.

Kui sageli sa muusikat üldse kirjutad? Siis kui tunne tuleb.

Aga kuidas siis? Mil viisil sa muusika üles kirjutad? Väga lihtsalt — lähen stuudiosse ja hakkan pihta, muusikat kirjutama. Ja ma ei tee seda kogu aeg.

Sinu aastal 2001 ilmunud heliplaati “Blowback” ei võetud just hästi vastu. Paljud rääkisid ja kirjutasid, et sa oled nüüd eksiteel. Minu meelest on see üks sinu parimaid albumeid ja… Ja vaat see on minu lemmikplaat! “Blowback” on minu parim. Ma ei saa öelda, et üleüldse kõigi aegade parim lemmikplaat, aga “Blowback” oli uus muusika. See on märksa edumeelsem, progressiivsem kui ükski teine minu tehtud plaat.

Kui sa vaatad tagasi oma karjäärile, just nimelt plaatide peale, kas sa mõtled siis, et siin ja seal sai vigu tehtud, et üks või teine plaat ei tulnud päris nii hästi välja, kui võinuks?

Oh yeah, oh muidugi. Ma olen kindlasti vigu teinud, ja pean mitmetel albumitel teatud lugusid vigadeks. Vist isegi terveid plaate. Aga samal ajal on mu fänkond, inimesed, kes väga põhjalikult kuulavad mu muusikat, sellised, et nemad ei pea neid vigadeks. Mõned neist peavad albumeid, mida ma ise ehk veaks loen, oma kõigi aegade lemmikplaadiks. Mistõttu, kas mul on õigust neid vigadeks pidada? Kui kellelegi meeldib, siis on ju selge, et see ei ole viga.

Kas sa võiksid arvatavatest vigadest mõned näited tuua? Osa materjalist plaadil “Angels with Dirty Faces”. Mõned lood albumilt “Pre-Millennium Tension”. Aga ma olen veendunud, et keegi meist ei ole täiuslik inimene, eks. Niisiis need inimesed, kes minu muusikat kuulavad, hindavad ka minu vigasid. Arvestavad sellega, et me ei ole täiuslikud ja veatud.

Aga mis sa arvad, milline on kõige ülekasutatum omadussõna, mida sinu muusika kirjeldamiseks on kasutatud? Ülekasutatum, hmmm… Pigem ma arvan, et mu muusika on üle-analüüsitud. Mõned artistid saavad vaid ühe albumiga hakkama ja nendega ei juhtu väga midagi. Kui mina plaadi välja annan, sajab otsa kriitikat, hardcore-kriitikat. Nii et jah, teinekord analüüsitakse üle.

Kuid kas on ka midagi sellist, millele kriitikud või publik eales tähelepanu pole osanud pöörata? See, et mul on huumorimeel.

Kas muusikakriitikud on sind kunagi miskil moel aidanud? Mitte praegu, aga ausalt, kriitikud andsid mulle minu karjääri. Kui ma alustasin, ei mängitud mu muusikat raadios üldse. Ja nii sain ma karjääri ainult seetõttu, et minust kirjutati sel ajal niivõrd palju. Minu esimene plaat lendas albumimüügitabelis kohe kolmandale kohale ainult muusikapressis kirjutatu pärast. Niisiis — kirjutajad tegid minu karjääri.

Just ilmus uus heliplaat Grace Jonesilt ja sina teed sellel ka teatavasti kaasa. Väga paljud inimesed räägivad, kui väga nad Grace Jonesi kardavad. Kas sa ka kartsid teda? Ei, mitte sugugi. Ta on minu sõber. Tunnen teda juba aastaid. Mul ei ole mingit põhjust teda karta! Ja temas ka pole midagi hirmuäratavat.

Miks küll inimesed siiski kardavad teda? Sest ta on väga otsekohene. Ja ta ei aja bullshit’i.

Samuti lugesin hiljuti, et sa oled nüüd sõber ka Tom Waitsiga… Jaa, oli küll nii, jaa. Keegi hiljuti tutvustas meid, jaa, sul on õigus.

Kas sa plaanid ka koos temaga muusikat teha? Loodetavasti. Me rääkisime sel teemal. Ehk saabub päev, kui me koos stuudiosse läheme, jaa, kindel see.

Mulle tundub kuidagi väga loogiline, kui sa oleksid oma viimasel albumil — või siis millaski tulevikus — jõudnud koostööni uute dubstep’i-produtsentidega. Kuidas sulle see mõte tundub? Ma muudkui kuulen sellest dubstep’ist. Just ükspäev ütles keegi, et ma olen Dubstepi Isa. See on muidugi väga kena. Kena kommentaar. Osutab, et ma justkui oleks loonud midagi. Ja eks nad on toredad, teevad oma asja ja eksperimenteerivad. Aga isegi kui miskine žürii otsustab, et mina olen Dubstepi Isa, usun, et pooled neist noortest dusbtep’i-tüüpidest ei tea isegi, kes ma selline olen.

Kuid mis tunne sind valdab, kui avastad mõne noore muusiku, kes kahtlemata sinust inspireeritud on? See on naljakas. Kentsakas. Nagu Prince’il on ka mul kontsertidel kaasas üks uus ja noor lauljatar Marion. Ja ma ei ole kindel, kas ta ise aru saab, aga suur osa muusikast, mida ta kuulab, on minust mõjutatud. Nii et see on naljakas, see on lõbus, see generatsioonide vahe, see on omamoodi koomiline, see on kummaline! Ja see on väga tore.

Teine väga loogilisena tunduv uus suund sinu puhul oleks drone-metal-bändid — kas sa tead sellised artiste nagu Sunn O))), Earth…? Ei, ei tea ma selliseid.

Kuidas sa üldse end uue ja värske muusikaga kursis hoiad? Ma ei hoiagi. Mind ei huvita see. Mind ei koti millegi uue taga ajamine. Suurem osa uuest muusikast on rämps. Ma kuulan vana muusikat. Ja suur osa praegusest uuest on vana asja kordamine. Muidugi, ka praegu kirjutavad inimesed väga häid lugusid, aga see ei ole niivõrd uus, ma ei kuule seal midagi enneolematut. Ja just enneolematut ma tahan kuulda. Mind huvitavad vanad artistid, kes on loonud oma saundi. Praeguse aja artistidest enamik kõlavad nagu The Beatles, või rollingud, või see ja see või see ja see. Ei huvita. Ainuke asi, mis mind muusika puhul huvitab, on saada efekt “vau, midagi sellist ei ole ma elus varem kuulnud!”. Aga seda ma täna ei saa.

Kuivõrd palju oled sa ühendatud moodsa informatsiooniga — oled sa kogu aeg online, kusagil internetis midagi otsimas? Näkaa, mkm, mind ei huvita selline asi.

Aga sinu mobiil — on sul helinaks mõni laul? Ei, ei, ei. Pole ealeski mõelnud selle peale.

Kui sa oleksid mõne muusikaväljaande peatoimetaja, kelle sa paneksid selle ajakirja kaanele? PJ Harvey. Yeah. Ta on vapustavalt andekas.

Ma nägin umbes kuu aja eest sinu kontserti Berliinis. (Tricky köhib torusse) Kontserdi esimese loo ajal tulid sa lavale, olid publiku poole seljaga ja ainult suitsetasid. (Tricky jälle köhib. Ma ei tee nalja, just selle küsimuse ajal ta köhis korralikult — aut.) Kas sa teed sedasi iga show’ alguses? Köhh-köhh, yeah. Jah, peaaegu et iga kontserdi alguses. Tavaliselt ikka, yeah.

Kas see on signaal või soovitus, et me kõik võiksime enne sinu kontserti midagi suitsetada? Ei, ei, ei! See ei ole soovitus. Köhh-köhh!! Mul läheb lihtsalt asjasse sisseminemiseks pisut aega. Ja see on just sellepärast — suitsetan kontserti alustava pika instrumentaalloo ajal, et jõuaksin esinemise ja lavalolemise lainele. Ma ei saa otse lavale minna ja kohe laulma hakata. Vaibi kätte saamiseks on mul vaja sisse elada.

Aga kas narkootikumid aitavad muusika saladusi avada? Mkm, mitte tingimata. Üks parimaid kontserte, mis ma andnud olen, andsin ma ilma igasuguse marihuaanata. See oli Koreas, lihtsalt polnud võimalik kuskilt kätte saada. Ja see oli tõesti üks mu elu parimaid kontserte.

Kuid muusika kuulamise asjus? Ma ei tea. Ma ei soovi eriti lobiseda sel teemal. Mina kasvasin koos kanepiga üles, aga see on minu kultuur, osa minu kultuurist, sellest, kus ma tulen. Aga ma tõesti ei taha seda kellelegi teisele soovitada.

Tricky esineb Tallinnas 20. novembril Rock Cafes.

VAATA EESTI EKSPRESSistMILLINE ON TRICKY PANUS MAAILMA MUUSIKAJALUKKU