Kõvasti üle noor-rokkarite keskmise vanuse publik vastas sellele muusikataktis kehaõõtsutustega. Kahevõitluses jäi seekord igatahes bänd peale.

Võib öelda, et Saku Suurhalli kontsert oli koos oma tüüpilise vaoshoitud publikuga Rockcafesse kolinud, sest selles majas pole kombeks lavaesise nügelemise eest kellelegi pasunasse ähvardada sõita.

Hoolimata pikast ja väsitavast reisist tõmbas Mick Box rokimootorid täistuuridel käima alates esimestest nootidest. Ligi kahetunnisel kontserdil esitati vaheldumisi nii uuelt albumilt pärinevat, kui ka vanemat loomingut.

See energia ja ülevoolavalt positiivne emotsioon, mis lavalt õhkus, peaks olema etaloniks kõigile tippu püüdlevatele puntidele.

Uriah Heep alustas 1960ndatel ning on tänaseks välja andnud 21 albumit. Viimane, „Waking The Sleeper“ ilmus käesoleval aastal ning leidis kriitikute poolt hea vastuvõtu.

Kuigi Eestis esineti juba mitmendat korda, siis publikupuudust ei tuntud ka seekord. Originaalkoosseisust oli laval Heepi hing ja eesvedaja Mick Box.

Uriah Heepi alustatud vana kooli roki nädalavahetus jätkub laupäeval Rock Cafes Glenn Hughesi etteastega ning pühapäeva kroonib juba kaasaegsem mammut, Scorpions.

Ahjaa, üks detail veel, mis tavapärasest Rockcafe kontserdist Uriah Heepi korral erines — baaris ja tualetis polnud hoolimata täismajast järjekordi. Majandussurutis?