Valter Ojakäär õpetab laulukonkrsilugusid kuulama

Pühapäeval 90. sünnipäeva tähistav Eesti levimuusika grand old man Valter Ojakäär on olnud elus nii tegevmuusik, helilooja kui ka muusikaajakirjanik. Mehel, kes mängis Raimond Valgrega koos on elukogemust omajagu. Publiku kirglikest muusikasõpradest lugejatele on tal paar head soovitust järgmise Eesti Laulu ajaks.

Teie aktiivsesse tegutsemisaega jääb ka erinevate lauluvõistluste-konkursside kõrgaeg Eestis. Mida peab teie meelest ühe lauluvõistluse - küsime seda praegu äsjalõppenud Eesti Laulu kontekstis - žüriiliige suutma loo juures jälgida? Milline on olnud teie endi kriteeriumite tähtsuse järjekord ühe laulu hindamisel?

See on tegelikult lihtne: kuulata teksti – kas laulus on mingi sõnum või pole; jälgida muusikat – kas selles on kuulajat köitev arendus; hinnata esitust, kõigepealt laulja suutlikkust, ent ka seadet orkestrile või ansamblile. Laulda võib puhtalt ja veatult, kuid siin on palju muudki – teinekord ütleb juba näoilme, kas laulja ise usub seda, millest laulab, kas ta saab aru, millest laulab. Klassikalised eeskujud on Georg Ots ja Heli Lääts, nad laulavad ka nüansse, mida on võimatu noodikirjas väljendada.

Vot nii. Mees teab millest mees räägib. Pikemalt teeb ta seda homses LP-s.

Kuula ka Valter Ojakääru üht tuntumat lugu "Oma laulu ei leia ma üles" Heli Läätse ja siis Metsatöllu esituses: