Melanhoolia ja vastuolu

Ajaloolased Glenn Schellenberg ning Christian von Scheve on põhjaliku ning hoolika analüüsi abil tõestanud, et viimase viie aastakümne jooksul on mainstream muusika muutunud järk-järgult melanhoolsemaks ja selle sõnum emotsionaalselt vastuolulisemaks. Kõrvutades üle 100 ülemaailmselt levinud muusikapala tempot ja helistikke, jõudsid analüütikud järeldusele, et mida aeg edasi, seda harvemini leidub muusikapalasid, millele tahaks hoogsalt kaasa plaksutada, sagenenud on melanhoolsus ning vastuolu mažoorse helistiku ja nukra või sünge sõnumi vahel. 

Ihaldatud elitaarsus ongi tegelikult mainstream

Agarad uurijad jõudsid järeldusele, et põhjuseks on üha süvenev enesekesksus ning tarbimiskultus, mille raskuskese on valikuvabadusel, kultuurilisel ja sotsiaalsel vastandlikkusel, soorollide nihkumisel ja popkultuuri tarbijate vajadusel eristustuda ja demontreerida oma elitaarsust, mis ühendab kõiki ning muudabki erakordsuse ülitavaliselt. Ehk tõepoolest, ühe hipsteri kaal on üks instagram, nullprillid, vana jalgratas ja The Smiths. 

ABBA versus Aqua

Nii kõlavadki sellised omaaegsed hitid nagu ABBA "Waterloo" ja Aqua "Barbie Girl" naiivselt ja lausa infantiilselt, kuid suure ajavahe tõttu on mõlema loo taust kardinaalselt erinev - üks on tõsimeeli positiivse alatooniga laul, teine aga mõnitav ja tegelikult lausa sünge. Sellise muusika kuulamine tänapäeval on aga võrreldav sotsiaalse enesetapuga, sest hetkel on trendikas olla tõsise, sügava ja keerulise muusikamaitsega. 

Aga Lady Gaga? Kas erandid kinnitavad reeglit? 

Schellenberg ja Scheve peavad Lady Gagat väga erakordseks popstaariks, sest tema kiire tempoga rõõmsalt kõlavad laulud ning julgustavad laulusõnad ei ole kuidagi kooskõlas kaasaja depressiivse ja skisofreenilise tendentsiga. Nii et öelge, mis tahate, aga Lady Gaga on leidnud midagi, millest tema eelkäijad mööda on vaadanud, leiab väljaanne Research Digest.