ARVUSTUS | Visake parukad nurka ja laulge ehk su nägu kõlab, nagu otsiks Eesti maskeeritud superstaari

 (43)
SNKVT 1. saade
SNKVT 1. saadeFoto: Mardo Männimägi, TV3

Milline õnn, et uuenenud näosaade ei kukkunud välja täielik käkk, mida “rahva näosaatest” esimest korda kuuldes kartsin - purjus karaokelauljaid näeb õhtuti vanalinna tänavatelgi küll, vaja neid veel telekasse toppida! Aga kas uus formaat on enam “Su nägu kõlab tuttavalt”, nagu me seda hiilgeajast mäletame? Minu jaoks oli tegemist pigem superstaarisaate-vaibiga täiesti uue show ‘ga

NOORED MÕJUVADKI NAGU STAARISAADE

See oli mu esimene mõte veebist osalejate piltidele otsa vaadates ning teleka ees tunne ainult süvenes - vahe TV3 veidi vanema suurformaadiga “Eesti otsib superstaari” on kahanenud minimaalseks.

Õieti on tunne, nagu oleksid need kaks saadet tite teinud. Ka staarisaates oli paroodia piiril jäljendusi küll, sest ega noorukestel lauljahakatistel selles saates oma nägu veel olnud ja kopeeriti iidoleid, et seda nägu. Kõige eredamatena meenuvad Ott Leplandi versioon Robbie Williamsi loost “I Will Talk And Hollywood Will Listen” ning Liis Lemsalu kustumatu mulje jätnud jäljendus Beyonce hitist “Crazy In Love”.

Seotud lood:

Kuna juurde on tulnud käegakatsutav (mitte kõigest formaalne, nagu näosaate eelmises versioonis) võistluspinge, sest keegi langebki päriselt välja ja võisteldakse 10 000 euro peale, mida seekord ei peagi heategevuseks annetama, ei ole õhustik enam nii sundimatu kui varem. Kas see on halb? Minu meelest mitte. Kui olen kristalselt aus, ongi mulle alati rohkem meeldinud spordivõistluse moodi ja seetõttu ihulähedasemalt mõjuv ning rohkem pinge-judinaid tekitav staarisaade.

Mis oleks TV3-le veidi halvem uudis - kui ka reiting kujuneks pigem staarisaatele iseloomulikuks. Loodame parimat.

OOT, EGA CASTING JU LAVASTUS OLNUD?

Kuna olen ise telesaateid teinud ja seal piisavalt igasuguseid olukordi tagantjärele lavastama pidanud, arvan, et tunnen ära, kui keegi teine on miskit samamoodi susserdanud lootuses, et televaataja ei tee vahet. Minu karvane sisetunne ütleb, et kui ka esialgu mingi casting oligi, valiti kõigepealt välja osalejad ning siis lavastati nende castingu-etteaste tagantjärele koos kohtunike kommentaaridega. Liiga sujuvalt, teatraalselt ja skriptituna mõjuvalt kulges see kõik, reality-hõng puudus täielikult.

Kuna lolle oletusi teha on mulle kui õelale kriitikule lubatud, jätkangi samas vaimus - mina pakuksin välja, et esialgu tehtigi casting just selliselt, nagu ka mina esimese hooga uuest formaadist aru sain. Rahvas kandideeris ja rahvas kogunes castingule. Aga kui nähti, et sellest head nahka ei saa, tehti casting nii, nagu enamikus tõsielusaadetes - mõned osalejad leitakse avalikult castingult, aga mõned, vahel ka suurem osa otsitakse lisaks, traavides ringi sotsiaalmeedias ja küsitledes tutvuskonda. Koguni staarisaate Norman oli ju kohal - eks samal produktsioonifirmal Ruut, kes sedagi saadet teeb, olnud tema number varnast võtta. Ja ehk mõne teisegi superstaarisaatesse pürginu oma.

UUS SAATEJUHT ON OKEI LEID

Kuigi esimeses saates paljastatud “suur saladus” ehk näosaate uus juht Sander Rebane ei ole tuntud nimi, ei valmistanud ta pettumust. Ma ei kiidaks teda just päris nii eufooriliselt nagu mõni teletuttav vahetult pärast saadet sotsiaalmeedias, sest ma ei näinud temas ka midagi x-faktori vääriliselt esiletõusvat. Kirjeldaksin teda kui Mart Sanderi ja Karl-Erik Taukari ristandit - nägus, veidi vana kooli mees, aga oli aimata ka särtsu. Mis puust saatejuht noorhärra Rebane õieti on, selgub siis, kui ta näosaate juhi kuue nurka heidab ja midagi muud ette võtab. Sellise formaadi saatejuht mängib ikkagi rolli ja hea näitleja veabki rollis välja.

KOHTUNIKUD ON AINSAD PÄRIS STAARID

Ma ei tundnud mingit puudust eelmistes näosaadetes kohtunike laua taga istunud Olav Osolinist ja Andrus Vaarikust - ärge saage valesti aru, mul ei ole nende vastu midagi, aga ega tühja kohta nüüd küll ei jäänud. Mart Juure kommentaarid olid samavõrra harivad kui vaimukad (on ta ju tuntud muusikakriitik ja DJ, mitte ainult humorist), Mait Malmsten mõjus, nagu ootasingi, ilusa ja meeldiva härrasmehena, Tanja andis säredat naispauerit. Staarifaktor õilmitses laua taga küll nii, et vähe ei ole!

PAROODIAD VÕI SIISKI MITTE?

Ühte pean rõhutama - see formaat pole paha, õieti tundus see nagu kauaoodatud värske tuulepuhang, aga see ei ole ka nn vana hea näosaade. Paroodiad mõjusid miskipärast palju tugevamatena, kui me teadsime lähtepositsiooni. Igaüks, kes pole kotis elanud, on ju kursis, kes ja mis on Tanel Padar ning kuidas ta esineb. Seega on ootus kohe suurem, kui me saame teada, et ta peab kehastuma näiteks Stevie Wonderiks.

Aga kui lähtepositsioon on õnnis teadmatus, ei pääse paroodia enam nii suurelt esile. Näosaate originaalformaat töötabki suurel kontrastil tuntu ja tundmatu vahel ehk asjaolul, et ei muutumist ei alustata televaataja jaoks puhtalt lehelt.

Uutmoodi näosaade seda kontrasti nõnda võimsalt välja mängida ei saa ja siin peab kogu jõud tekkima kohapeal - need noored lauljad peavadki suurepärased olema ja oskama ägedalt laulda, sest nimelt see, mitte nende muutumine kellekski teiseks, on tegelikult ainuke vaimustumise koht.

ESITUSED OLID STAARISAATE VÄÄRILISED KÜLL

Aga mida arvata avasaates kõlanud muusikast? Oli kolm-neli etteastet, mis mulle väga meeldisid. Nende hulka kuulub võitja Eleryn ja ka Victor Crone’i kehastanud Mihklil polnud üldse häda (tema oli mu meelest esimese saate naljakaim). Kahjuks langes üks mu suur lemmik kohe välja - mulle meeldis Pelle hääl meeletult ja loodan, et ta laulmisega jätkab.

Ise oleksin ukse taha saatnud “Väikese Oliveri” ja nii suures vaimustuses ei olnud ma ka ooperinumbrist, sest poisiriietes tüdruk ja naiseriietes mees kuuluvad mu meelest huumori hulka, mida viisakalt nimetan lihtsama vastupanu teed minemiseks. Aga potentsiaali on. Iseasi, kas kõik need kostüümid-grimmid siin saates üldse tarvilikud on.

Visake parukad nurka ja lihtsalt laulge!