Publik oli Bence’il kohe esimese looga pihus ning saalis valitses suurepärane vibe. Peagi sai kinnitust ka asjaolu, et Bence on tõesti maailma kiireim pianist, kes suurema vaevata täidab üksinda ära terve saali. Ta alustas klassikalisemate lugude ja enda loominguga, seejärel hakkas tasapisi vunki juurde keerama. Michael Jacksoni, Beatlesi, Queeni ja paljude teiste tuntud artistide hitid kõlasid tema interpreteeringus uudsete ja vaimustavatena. Seejuures sukeldus ta sageli peadpidi klaverisse — tõmbas ja summutas keeli ja tegi muid trikke. Kasutas ka elektroonilist looperit, pannes lõike korduma, samuti kick-drum’i. Klaveriga käitus ta kohati nagu löökpilliga ja peksis uhket Steinway & Sons kontsertklaverit ikka korralikult. Lisas vaid, et seda klaverit ta jalaga ei tao nagu tal muidu kombeks — sest see pole tema oma. Kahjuks ei kõlanud kontserdil Youtube’is ülipopulaarne ja jalustrabav Beethoveni ja AC-DC miksimine.

Mida lõpu poole, seda enam kasutas Bence klaverit n-ö mitte klassikalisel moel ja tegutses muudel viisidel, aina enam tuli loopereid ja rütmi. Ka visuaalselt oli etendus üliefektne, valgusmäng oli vägev. Keset kontserti tabas teda aga ootamatu valu kaelas ja nagu ta ise ütles — midagi sellist pole tal kunagi varem kontserdil juhtunud. Naljatades küsis ta publikult, kas nende hulgas on mõnd massööri. Seejärel jätkas ta mängu, vahepeal publikut rahustades: „Ärge muretsege, mu kaelal pole häda midagi, kui ma mängin aeglaseid lugusid. Oli näha, et tal oli tõesti valus, kummardudagi oli raske. Loodetavasti leiab ta hea massööri ja enda turnee järgmiseks kontserdiks 7. oktoobril Poolas.